Kommentaar jutule:

Raivo Tammus, kellelt ilmub käesolevas (õigemini, ekraanil olevas, ajakirjas Reaktor) numbris „Kooljad“, on debütant, kelle sulg meenutas toimetuse liikmetele varast Maniakkide Tänavat. Kui küsisin autorilt kommentaari nii selle punkti osas kui ka tekstist üldiselt, tuli selline vastus:
„Seda lugu inspireeris mind kirjutama Maniakkide Tänava „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“! Esimene pool Maniakkide teosest toimub minu kodukandis (Väike-Maarja ja selle ümbrus, nt Tamsalu-Sääse asulad) – olin ammu oodanud, et keegi midagi taolist kirjutaks mulle nii tuttavast kohast. Nii haaras mind ajaloolasena kirg kirjutada ajalooliste sugemetega fantaasialugu oma kodukohast.
Oma juttu hakkasin kirjutama 2012. a suvel rongis ning esimesed read sai kirja pandud koos sõbraga. Meil on selline komme, et kirjutame kokku mingit roppu soga (nt ka roppe luuletusi), kus üks kirjutab ühe lause ja siis teine teise. Sealt edasi kirjutasin põhiliselt bussiga koju ja tööle sõites – hoiab aega kokku ning hoidis kuidagi vaimu ja sule virgetena.
Kõik karakterid on võetud Triigi küla elanike hulgast. Mu suur soov oli see jutt teha võimalikult ehedalt, kasutades kohalikku folkloori, juhtumisi ja slängi, mida oma sõpradega räägime. Ilmselt olen alateadlikult mõelnud, et mu lugu loevad kohalikud, kel on taustteadmised ja äratundmisrõõm. Loodetavasti on see huvitav ka kõigile neile, kes Triigi külast siiani mitte midagi ei teadnud.“

Ülalolevale võib lisada, et tekst on kodukootud zombie-märul (nagu pealkirigi aimata laseb), mille peamisi voorusi ongi just see, et sulg on tõepoolest olnud virge. Ehkki tekst ei tarvitse olla kirjanduslik šedööver, kumab sellest läbi ehedat kirjutuslusti ja teatavat mõnusalt naiivset sümpaatsust, mis mõjub minu meelest peaaegu et relvitukstegevalt. Seda hoolimata sellest, et tegemist on eheda ja žanritruu zombie-jutustusega.

—

See juhtus ühel suveööl, kui parimad sõbrad Kaur ja Raivo läksid peolt koju. Teekond Väike-Maarjast Avispeale oli pikk, seega otsustati ühiselt, et tuleks teelejäävast Triigi poest mõned õlled juurde võtta. Kuid pagana pihta, selleks ajaks oli pood juba suletud ning avamiseni veel tublisti aega. Egas midagi – tuli viin kotist välja kiskuda. Viinasolki ka kumbki aga ei tahtnud ning Raivol tuli mõte see Kolja juures veini vastu vahetada. Mõeldud-tehtud. Ühest teeveerest teise ukerdades jõudsidki nad lõpuks tuttava hoone juurde. Keset vana valget maja haigutas jäme pragu.
„See on Kolka Fresh klapp – õhk käib paremini läbi,“ tegi Raivo nalja.
„Fresh klapp mai ääss, midagi siin haiseb! Mis, see Kolja on kohalik veinimeister?“ küsis Kaur.
„Just nii, Kaurapoeg! Kolja müüb Kohtla-Järves salaviina ka, pidi parem olema kui Viru valge.“
Poisid vaatasid, et toad on pimedad. Kolja ilmselt magas, nagu normaalsed inimesed keset ööd ikka. See aga januseid ei takistanud – tuli parm üles ajada. Noormehed kiikasid paokil olevast ukseavast sisse ning kui nad ukse pärani lükkasid, pidi vänge laibalehk neil läbi ninasõõrmete ajudesse puurima… Kolja koolnud kogu vedeles laual veinikanku kõrval. Hais oli sedavõrd hingemattev, et võttis pisarad lahti.
„Laseme kähku varvast,“ sosistas Kaur ilmselge värinaga hääles.
Raivo pidas aga ta hoo kinni: „Kus sa lähed! Helistame politseisse ja võtame selle veinikanku kaasa… kurat, kahju jah Koljast, aga mina kuiva kõriga ei lahku.“
„Käi perse, segi oled peast?!“ kutsus Kaur sõpra mõistusele.
„Ega meie süüdi ole! Mul on janu ja mul on pohhui! Helista poliisi, ma võtan kärmelt veini,“ jagas Raivo kiirelt käske ning hakkas kikivarvul lauale lähemale hiilima.
Raivo ei teadnudki, miks ta hiilis, sest Kolka oli ju surnud, aga hiilida tundus kuidagi sünnis, nagu niiviisi häiriks vähem lahkunu rahu. Mida lähemale ta jõudis, seda rõvedamaks lehk läks, kuni okse kurku tõusis ja Raivo korraliku lindi maha pani keset köögipõrandat. Seejärel vajutas ta sõrmedega ninasõõrmed kinni ning sirutas veini järele. See oli oma viielidrane plastikust kanister, millelt vaid mõni sõõm pealt rüübatud. Saanud veini kätte, hakkas Raivo kiirelt liikuma, kui äkki kostis selges vene keeles:
“Traahat naada, ne brõõgat!”
Noormehed võpatasid hirmust pulksirgeks ja kui Raivo ümber pööras, vaatas talle otsa Kolja irevil lõust:
“Traahat naada, ne brõõgat!”
Küünarnukkidega laualetoetuv sinakas musta lõustaga peletis ja Raivo vaatasid viivuks tõtt ning siis pistis viimane plagama, kuid libe okse viis tal jalad alt ning noormees prantsatas põrandale. Hetke pärast rippus jalge küljes Kolja, kes hakkas pükse maha tirima. Raivo kukkus hirmust röökima ning hakkas instinktiivselt jalgadega taguma, kuni oli kuulda ja tunda, kuidas Kolja kolp hoopide all raksatas. Vabanenud peletise haardest, võttis Raivo Kauril turjast kinni ning tiris majast välja… Kaur oli seisnud kogu see aja nagu soolasammas, saamata õieti aru toimuvast.
“Kas sa politseisse ei jõudnud helistada?” päris Raivo Kaurilt.
“Ei võtnud vastu,” hingeldas Kaur ja mehed jooksid täie pasaga poe poole tagasi.
Alles poe ees jäädi seisma.
“Täitsa persses… mida asja, mis kurat, tra, ta oli ju surnud?!” üritas Raivo Kaurilt kinnitust saada.
„Minu arust oli ka,“ kinnitas Kaur ja pani väriseva käega suitsu ette.
“Helistan menti ja las need uurivad, mulle aitab sellest jamast,” tiris Raivo telefoni välja. “Oota, mis siis, kui see Kolja nahk oli elus… lits tegi meile pulli või oli lihtsalt lakku täis…siis sa oled ju mõrvar.”
Raivo taipas, et Kauril võis olla õigus.
“Kuradi p… aga äkki jäi ellu. Kurat, Kolja on ju kõva vanamees, siiani pole joomisse ää surnud,” hellitas Raivo lootust.
“Persse, ma panen ühe klõmmi veini, hakkab rahulikum,” keeras Kaur kankult korki maha. “Euu, selline lugu tahab kangemat, võta viina, nahhui… läheb värin üle,” jagas Raivo Lauakat. Kaur oli nõus ja haaras Raivolt pudeli.
Sel ajal, kui sõbrad poe ees viina lahendasid ning plaani pidasid, uhas karjak Ataman jalgrattaga mööda ning lasi oma tuntud laia naeru.
“Ou, Raivo,” pani Ataman pidurit ja keeras otsa ringi ning jätkas: “Sa kaugele sugulasele ei pakugi?!”
“Pakun ikka, tule istu maha. Kuhu sa põrutad?” üritas Raivo head nägu teha.
“Kuradi vissid, kuradi vissid… astusid mulle laudas varba peale, lähen võtan Kolkalt ühe veini ja siis need vissid alles saavad mu käest… hõhahahaha,” lõgistas Ataman naerda.
Noormehed vaatasid aga üksteisele tummalt otsa ja ütlesid kui ühest suust: “Meil veini sitaks!” ulatas Raivo Atakamaadile kanistri.
“Oh, väga hea… kuule, ma panen ühe lonksu ja valan osa oma tühja õllepudelisse ümber.”
Ja Ataman hakkas ahnelt veini kugistama. Pani lonksuga oma pool lidra kinni ning kiitis, tegi kiirelt ühe suitsu ja põrutas lauda poole tagasi veini õllepudelisse ümber valamata. Tüüp kihutas uskumatu hooga minema, kuid paarsada meetrit eemal, enne veski kurvi käis korralik kolks.
“Mis asja, Atakas pani vasta posti, vä?!“ ei suutnud Raivo kuuldut uskuda.
„See vein peab ikka korralik vikat olema,” lisas Kaur.
“Kuradi mehukatti… Davai, lähme vaatama, kodu jääb nagunii tee peale… ja sitta sest Koljast. Ime, et ta siiani polnud end surnuks joonud,” arvas Raivo.
Nii lidutigi kärmelt Atamani poole ning tüüp oligi end korralikult rattaga ümber posti keeranud, endal kere kaheksas nagu rattaraamgi.
„Türa! Ataman on hullemateski olukordades olnud, ükskord jäi laudas terve telliskiviseina alla. Ja kunagi ammu sõitis autoga Tallinnas baari sisse – lõualuu löödi kahest kohast lõhki,“ lõgistas Raivo naerda.
Kuid seekord oli asi tõsine – Atamanil polnud enam pulssi. Kaitseliitlastena teadsid Raivo ja Kaur kohe, mida teha, ning alustasid elustamise ABC-ga. Paar minti pumbati järjepanu, aga pulssi mehed ikka ei adunud.
“Davai Kaur, pumpa edasi, ma helistan kiirabisse… küll ta ellu ärkab!” rabas Raivo telefoni järele.
Kiirabi lubas 5 mintsaga kohal olla.
„Kui need 5 minutiga jõuavad, siis on küll maailmarekord!“ ei olnud Raivol kiirabi võimekusse suuremat usku.
Üheskoos pumbati edasi, aga ei mingit pulssi… .
„Kurat, enam ei jõua vajutada, tüüp on tuim nagu kala,“ ähkis Kaur.
“Vajate abi?” kõlas äkitselt kõhe hääl läbi pimeduse.
Noormehed ehmusid, kuna ei saanud aru, kust hääl tuleb. Järsku aga pigistas Atakamaadi karvane ja tugev maamehekäsi Kauri kõri.
“Kas teeme suust suhu hingamist ka, hõhahahah,” kõkutas Ataman ja muljus Kauri unearterit.
“Käi perse!” hüüdis Raivo ja lõi jalaga Atamani pikali tagasi.
Enne kui noormehed end kosuda jõudsid, oli karjak neil mingil arusaamatul põhjusel jälle kallal. Kuigi Raivo on kõva jõusaalijõmm, murdis lojus ta ebainimliku jõuga rohule pikali ning üritas surnuks kägistada. Atamani haardetugevus on Triigis legendaarne – keegi teine pole suutnud kombaini suurimat võtit puruks keerata ja vene aja võtmed olid pealegi kõvemad, kui praeguse aja omad. Ataman pigistas nagu metsaline ning oli tunda, kuidas hapnik hakkab lõppema. Kaur tagus peletist jalaga selga, aga see ei tundnud valu, kägistas ainult edasi ja huilgas. Samal hetkel lendas platsi kiirabibuss, mis pidurdades upakil posti müksas, nii et see Atamani-rojule ajudesse kiilus – karjak oli kutu.
“Ai kurat, nüüd läks küll sitasti,” võttis kiirabi autojuht Tarmo juhtunu kokku, kui oli laiba kiirelt üle vaadanud.
„Tammus! Ja Esinurme poiss ka. Mis siin toimus?“ päris Tarmo noormeeste käest, samal ajal üritades Atamanile elu sisse puhkuda.
“Sa päästsid just me elu… pumpasime teda kõigest väest ja siis äkki kargas kallale! Ta oli nagu zombi…” rääkis Raivo kähiseval häälel.
„Ah, ära aja soga, sa oled juua täis. Kurat, oleks mul labor taskus, teeksin selle kohe kindlaks,“ ei varjanud Tarmo pahameelt. Ta jätkas: “Helistage politseisse, ma teen nii kaua pilti… siin ei anna kahjuks enam midagi päästa.”
„Teil tuleb veel kõvasti seletada,” lisas meedik Kaire, kes oli Atamani põhjalikumalt üle vaadanud ning ilmselgelt surnuks tunnistanud.
“Ärge uskuge, ärge uskuge, aga see vend siin tahtis meid just surnuks kägistada ja Kolja raibe tahtis meid enne seda surnuks kepp… ai pelle…” ei saanud Raivo sõnasabast kinni.
“Oota, mis Kolja, veel üks laip kuskil?” uuris Tarmo umbusklikult.
“No käisime Kolja juures veini toomas… ja see paistis surnud olevat, kuid kargas kallale nagu Atamangi,” kogeles Raivo edasi.
“Mis jabur jutt, politseisse helistasite?” uuris Tarmo.
“Jaa, aga ei võtnud vastu, praegu ka kutsub, aga keegi ei võta toru, kuradi Väike-Maarja mendid,” üritas Kaur politseid kätte saada.
“Anna siia, mis asja, et ei võta,” käratas Tarmo ja haaras telefoni.
“Ei vasta jah keegi, proovime pärast uuesti, lähme vaatame Kolja üle!” kiirustas Tarmo noormehi tagant ning sõideti Kolka maja ette.
“Mina ei tule… kurat, ma kardan, et see zombi veel liigutab,” kogeles Kaur.
“Ah ära sa ka aja segast, parem oleks kui liigutaks, annaks veel midagi päästa,” seletas Tarmo ja ajas poisse korteri poole.
“Kurat, siin on gaasimaski vaja,” ütles ukse peal meedik ning liikus Kolkale lähemale. Katkise peaga koolnu lebas põrandal ning paistis, et enam ärplema ei hakka.
“Mida te selle parmu juures tegitegi?” päris Tarmo.
“Tahtsime veini juua enne kojuminekut ja kaasagi võt…” Raivo jäi viivuks vait ning lausus õhinaga: “Vot, see vein, kurat! Meie seda ei joonud, kuid Kolka ja Ataman küll ja need ju läksid peast segi… see vein ongi kõiges süüdi!”
“Hea, et ma’i joond seda,” tundis Kaur silmnähtavat kergendust.
“Ah, hüppa kaevu oma jutuga. Teen paar pilti ja siis lähme Atamani juurde tagasi. Seal ootame politsei ära,” pahandas Tarmo.
Tarmo tegi Koljast pildid ära ning seejärel asuti kiirabibussi poole, kuid pimeduses võis näha kaht kogu ümber bussi luusimas.
“Kas Kolja on kodus?” kähistas üks neist küsida. Poisid said aru, et midagi on nende meeste juures väga viltu. Ka Tarmo haistis halba – kibe raipehais oli kaugele tunda.
“Poisid, lähme sisse tagasi!” ruttas Tarmo esimesena tuppa ning kärmelt lukustati uks.
„Need tüübid küll elavate kirjas pole!“ ähmis Kaur.
“Need Kolka veinisõbrad on ka ennast ebardiks joonud… politsei tuleb kätte saada!“ oli Raivo meelekindel.
„Ja mis sa neile siis ütled? Et appi, zombid? Sind saadetakse perse,“ vastas Tarmo
„Ma ütlen, et leiti laip või… kurat, ma ka ei tea, peaasi, et nad kohale tulevad, siis ise näevad,“ kogeles Raivo.
„Vaata, kuniks politsei ei võta toru, helistan parem kohalikule jahiseltsi pealikule. Tulevad ja klaarivad selle olukorra ära… Persse, telefon jäi autosse,” oli Tarmo püha viha täis.
“Sa numbrit peast ei mäleta?” päris Raivo.
“No kurat, ei mäleta. Helista oma isale! See ka ju jahimees,” närveldas Tarmo.
“Vaadake, lammutavad auto laiali,” osutas Kaur aknast välja.
“Lammutavad jaa… pekki, mul sai aku tühjaks. Kuradi nuti-, puti-, tutitelefon. Kaur, anna oma telefon, hellan koju lauakale!” päris Raivo.
“Mul pole kõneaega,” kõlas Kauri tüüpiline vastus.
“Kaire, sul on telefoni?” küsis Tarmo.
“Bussi jäi,” kõlas Kaire napisõnaline valus tunnistus.
“No siis on ju putsis! Millega me neile vastu pead anname?” Raivo hakkas otsima mingitki kaika moodi asja.
“Üks peletis tuli juurde,” tegi Kaur akna peal patrulli.
“Siit on vist oma veerand küla käinud veini ammutamas…“ mõtles Tarmo valju häälega.
“Kaks tükki tulid veel juurde!” patrullis Kaur edasi.
„Äkki tõesti jõid ennast veinist surnuks,“ tunnistas ka Tarmo veiniteooriat ja lisas: „Aga meie seda järgi proovima ei hakka. Hea, kui siit terve nahaga pääseme!“
“Viskame Kolka laiba aknast välja ja las Tarmo hiilib samal ajal bussi, enne kui peletised selle päris katki kisuvad. See Kolja ehk tõmbab nende tähelepanu,” käis Raivo päästeplaani välja.
Uksel kostis järsku tume mütakas ja vali kisa: “Murrame ukse maha ja keerame teile taha!“ Toasolijatel jättis süda lööke vahele.
Zombide elajalik koor aga jätkas röhitseval häälel: „Murrame ukse maha ja keerame teile taha!“ Samal ajal pressiti isuga uksepiitade kallal.
“Davai, Tammus, viskame Kolka siit aknast välja. Ma hiilin köögiaknast alla ning üritan telefonini jõuda,“ oli Tarmo kärmelt plaaniga päri.
Aega polnud raisata ning Kolka lendas õue. Uudishimulikud kooljad asusid laipa uurima ning jätsid bussi valveta. Tarmol õnnestus kabiini hiilida ja samal hetkel ilmusid maanteele läheneva auto tuled… masin jäi maja juures seisma. Tarmo nägi tahavaatepeeglist, et see oli tema tütar Kertu. Kooljad piirasid hetkega neiu auto ümber ja hakkasid uksi eest tirima. Tarmol läks närv mustaks, kui kuulis tütre kisa ning käivitas kiirabibussi. Sisse läks tagumine käik – ta otsustas kooljaid rammida. Kõlas hirmus luude ragin, kui Tarmo neist hullumeelse hooga üle sõitis ja kollide parve alla ajas. Tundus, et kooljad olid pudedamad kui elusinimesed, aga valu nad ei tundnud – neist ei tulnud ühtegi piuksu.
“Davai, lähme talle appi, võtame siit ahju eest paar pikemat puuhalgu,” hüüdis Raivo võidurõõmsalt.
Samal ajal rammis Tarmo peletistest teist korda üle, purustades mitu kolpa rataste all ning paar jalaluud. Kui poisid õue jõudsid, sõitis Tarmo peletistest ka kolmandat korda üle – tumedat verd nirises peletiste pehkinud ja katki tallatud kehadest, võttes Tarmol korra rattagi ringi käima. Oli kosta kummalist korinat ning vere mulksumist, kuid siis saabus vaikus. Vaatepilt oli õõvastavam kui Väike-Maarja raipetehases – nagu oleks mädanenud korjuseid vedav auto Kiirabibussiga kokku põrganud.
“Hurraaa, meie abi polnud vajagi!” hüüdis Raivo.
“Kurat see neiu siia seisma jäi… kes too on üldse?” päris Kaur.
„See on Tarmo tütar Kertu, tal ikka hullult vedas,“ vastas Raivo.
“Kertu, oled terve?” kallistas Tarmo teda tugevalt.
“Jaa, olen, aga…“ näost kaame neiu oksendas auto kapoti täis.
„Kes need olid?” päris Kertu vaiksel häälel nagu kardaks uut rünnakut.
“Raivo räägib, et kooljad või midagi sellist… elusad inimesed igatahes mitte,” ütles Tarmo.
“Nagu zombid vä?” ei suutnud Kertu olukorda päris uskuda, kuid nähtu veenis neiut ja ta usaldas oma isa.
“Helistame jahiülem Tomile, see ajab püssimehed kokku. Kui ta toru ei võta, sõidame tema juurde,” kiirustas Raivo seltskonda tegudele.
“Lähme kõik autodesse. Paistab, et nii on kõige ohutum,” leidis Tarmo.
Kerttu ei julgenud rooli istuda, vaid andis auto Raivo käsutusse ning sättis end koos Kauriga tagaistmele. Neiul olid hirmuvärinad ning külmahood. Kaur oleks soovinud väga Kertu oma sooja embusse võtta, kuid ei julenud seda sammu astuda ning pakkus härrasmehelikult nahktagi.
Tarmo ja Kaire lidusid bussi. Igaks juhuks sõideti poe ette, kuna seal oli tänavavalgustus kõige eredam ning võis kooljaid juba varakult märgata. Tarmo sai Tomi telefoni teel kätte ning too lubas 10 mindiga kohal olla koos kolme jahimehe ja relvadega – kuigi ega ta täpselt aru saanud, mida Tarmo tahtis.
Olukord tundus igati kontrolli all olevat ning pärast autode kõrvutiparkimist poe ja bussipeatuse vahele hakati arutama toimunu üle.
“Kolka maja tuleb põlema panna,” arvas Kaur.
“Kuule tõesti, siis häviks see veinilast ja kõik muud batsillused, mis seda jama põhjustavad,” kiitis Raivo mõtte heaks.
“Kuidas see üldse võimalik on?” ei suutnud Kertu kogu sellest tohuvabohust aru saada. “Sellised asjad juhtuvad ju filmis,” lisas Kaire.
“Ei tea, aga sellises uskumatus jamas me oleme… helistaks veel korra politseisse?” vaatas Raivo Tarmole otsa.
Tarmo haaraski toru ning oh üllatust, konstaabel Mätas võttiski vastu.
„Siin Väike-Maarja kiirabipatrull, palume viivitamatut abi laipade tuvastamisel… ootame teid Triigi külas poe ees!“ rääkis Tarmo lühidalt.
“Saadame kaks patrulli, jääge oma kohale!” lubas konstaabel.
“No perse, kus nad enne molutasid, kui neid vaja oli?!” oli Raivo politseis pettunud, kuid silmnähtavalt valdas teda kergendus.
“Politseiga tuleb kõva seletamine, aga lahkamistulemused kinnitavad, et need tegelased olid juba surnud, enne kui nad alla ajasin,” oli Tarmo kindel veendumus.
„No tunnistajaid on ka piisavalt!“ vastas Raivo.
“Mai saa aru, kuidas võib vein seda teha… peab see alles bakter olema, mis niimoodi teeb,” jätkas Tarmo.
“Mind huvitab, kui paljud külaparmudest seda joonud on,” arutles Raivo.
“No igatahes Bonni vanamees, Jules ja Viku olid kindlalt nende hulgas, kelle alla ajasin, teistest ei saanud aru,” lisas Tarmo.
„Need olid õnneks kõik paadunud joodikud,“ ütles Raivo.
“Millal see kraam Koljal valmis sai?” küsis Kaur suurelt ringilt.
“Ei tea, küsime Tomi käest. Näe, tulebki sealt oma Fordiga,” osutas Raivo mõisa allee poole. Äkki, põrutas Tom ei tea mispärast vastu puud ning hetk hiljem järgnes paras ports laske ja neli meest jooksid püssidega kiirabibussi suunas – need olid jahimehed.
“Tarmo, kurat, mis toimub? Mis kuradi peletised siin ringi jooksevad, mingi poolkõdunenud irvhammas lendas kapotile ja hakkas klaase peksma,” nõudis Tom selgitusi ja jätkas: „Enne järele ei andnud, kui pea pooleks lasime!“
“Lendas vä? Mis nad juba lendavad ka vä?” küsis Tarmo.
“Hüppas noh. Näe, seo parem Aini käsi kinni, lõi vasta klaasi katki,” osutas Tom oma verisele kaaslasele.
“Mingid kooljad on liikvel, me oleme mõned maha nottinud… ja tundub, et see vein on kurja juur,” näitas Raivo veinikanistrit.
“Mis sel veinil siis viga? Kust te selle saite?” küsis Tom.
“Kolka juurest,” vastas Raivo.
“Kolkal ei tohiks suurt sittagi enam olla,“ ütles teine jahimees.
„Nii kui ta jook valmis ja paar pudelit said müüdud, olid mendid samal õhtul platsis. Vedasid oma paarsada liitrit minema, ma jäin ka pika ninaga,” teadis rääkida jahimees Sass, kes napsuga sageli sinapeal.
“Oot, oot oot, millal see vein ära viidi?” küsis Raivo.
“Mis ta oli… paar päeva tagasi,” mäletas Sass.
“Asi on vist persses,” osutas Kaur Väike-Maarja poole, kust metsa vahelt sinakat kuma paistis.
Kõik peale jahimeeste said aru, et on aeg peitu pugeda.
“Lähme kärmelt sinna puukuuri taha varju, mul on tunne, et need mendid on ka veini maitsnud,” hakkas Raivo juba liikuma lähedaloleva kuuri suunas.
Tom pidas aga hoo kinni: „Kuhugi ei lähe, ega need peletised sul autoga sõida ja pealegi meil on relvad!”
„Kurat, ma lasin ühe jahiga kolm põtra selle sama ühetorulise jahipüssiga!“ näitas Sass uhkusega oma relva.
“Mina ei riski, mul püssi pole! Paneme kõik siia kuuri taha peitu, kurat, saate siit ka lasta, kui vaja!” hüüdis Raivo jahimeestele ning putkas koos Kauri, Tarmo, Kertu ja Kairega puukuuri poole. Vaid jahimehed jäid kiirabibussi juurde politseid ootama.
“Tom, oled sa kindel, et me ei peaks ka varju minema?” küsis Sass, kel ilmselt oli hirm nahavahele pugenud.
“Hoiame kuulid rauas, mis siin varjuda!” soovitas Tom ning vaatas lähenevaid autosid.
Raivo, Kaur ja teised piilusid, kuidas esimene auto poe ees kinni pidas ning jahimehed sellele lähenesid.
„Need jahimehed on lollid! Persse, ei maksa riskida!“ sosistas Raivo.
„Neil on vähemalt püssid,“ jätkas Kaur.
„Pole vist hullu midagi, kõik on rahulik,“ sosistas Tarmo, jälgides toimuvat.
Äkki surus tagumine auto lapatsi põhja ja rammis kaks jahimeest üle katuse. Tom ning Sass tegid meeleheitliku hüppe kiirabibussi taha, kuulid üle pea vihisemas. Mendid kargasid allaaetutele kallale, rebides ühelt pea otsast. Teisel andis jalaliiges järele ja ta kukkus pikali. Too õnnetu jõudis siiski kaks toru tühjaks vajutada ning kollil pool pead kardetsiga otsast lasta. Saanud esimesest ehmatusest üle, paugutasid Tom ning Sass torud kuivaks. Kuulid rebisid koolnud konstaabel Mätasel lõua küljest ja õõnestasid ühe peletise kolba. Kooljatest oli jalul veel neli ning nood pagesid politseiauto taha varju.
Tom ja Sass tundsid end olukorra peremeestena, kuni Sass pika noolega kiirabibussi ukse külge naelutati… lahinguväljal valitses hetkeks vaikus, kuna keegi ei saanud aru, mis toimus. Läbi õhu vihises ka järgmine nool, nüüd oli näha taamal keset teed mehe siluett – see oli külahullu Urmase sale, kuid lihaseline kogu, kes Moskvichi amordist valmistatud vibuga fiibrist karjakeppe lennutas. Räägitakse, et too riist pidavat tugeva mehe käes nooli 300 m peale lennutama ning lähedalt tungima läbi peldiku ukse. Urmast hüütakse Tarzaniks tema välimuse ja jõu pärast. See pika patsiga sale ja päevitunud mees oli uskumatult tugev, aastaid vangis lihaseid timminud – iga mees auto amorti juba kõverasse ei tõmba. Vibukütt vinnastas ka järgmise noole ning mendid valmistusid Tomi poole oma Makarovite pidemeid tühjendama. Nool noole järel vihises läbi roiskunud õhu. Kiirabibussi suunas kärgatasid leekivad torud – kooljamendid asusid hurraaga Tomi suunas pealetungile. Vihises aga järgmine nool, mis liitis hoopis kaks poliisi ühte nagu siiami kaksikud… Konstaabel Mätas ei saanud aru, mis toimub, ja Tom tulistas ta ajud asfaldile laiali.
“Minge vittu, värdjad!” möirgas Raivo taamal keset teed ja vehkis võidurõõmsalt Urmase vibuga.
Tema kõrval vedeles liikumatult Tarzani koolnud kogu, kelle peast Kaur kirvest välja sikutas – noormeestel õnnestus peletisele lahingumöllus ligi hiilida ja kuurist leitud kirvega elajale pähe virutada. Kuid üks kooljament jõudis Tomile siiski peale lennata ning surus oma kollased hambad talle õlga. Tom oli küll kunagi kõva judokas, kuid peletise vastu ei tulnud välja ükski võte. Ligi 120-kilone koll hoidis Tomi surmavas haardes… kuni Tarmo peletisele kirve pähe parkis ning pealaest lõualuuni korraliku sihi sisse sõitis.
“Tarmo… Tarmo, aita mul haav kinni saada,” hingeldas Tom, kes oli üleni verine ning peletise ajutükkidega kaetud.
“Ma seon ise, lase need kaks zombit põrgu tagasi,” seletas Kaire, kes hakkas koos Kertuga Tomi veritsevat õlga siduma.
Kaks pollarit üritasid politseiautosse pugeda, kuid nool hoidis neid kindlalt koos ning kooljad ei mahtunud kuidagi rooli ära. Tarmo aga ulatas neile „abistava“ kirve ja raius mendid neljaks tükiks. Igaks juhuks lõi veel pead otsast ja tampis kirvesilmaga sodiks.
“Minge põrgu, värdjad!” ühmas Tarmo ning viskas väsinult kirve maha ja läks Kairele appi. “Tassime need laibad Kolja majja ja paneme põlema, kõige täiega!” käratas Tarmo ning poisid hakkasid kooljate juppe kiirabibussi laduma.
Nõks enne koitu võis Triigis märgata tule punavat kuma ning kuut roidunud inimest selle ümber istumas. Kaire ja Tarmo lappisid veel Tomi haava. Nad hoidsid end tegevuses, et mitte lasta sel vapustusel sügavamale mõistusesse tungida. Kertu jõllitas omaette tühjusesse, kogu see öö oli tema jaoks liiast. Kaur oleks tahtnud neiut lohutada ja kaisutada, kuid ei leidnud õigeid sõnu. Neid polnudki vaja – piisas lõkke rahustavast tantsust ja teadmisest, et kõik need värdjad seal sees põlevad. Tuli puhastab.
Raivo tõusis püsti: “Läheb teeb nüüd selle õlle!”
“Läheb teeb,“ vastas Kaur, „Triigi pood on kohe avatud.“ Kaks sõpra astusid mööda maanteed poe poole, kotis kirves… igaks juhuks.

Autori kommentaar

Pärast Kooljaid sattusin hoogu ning kirjutasin tegelikult järje ka, aga ma pole seda avaldanud. See jätkab tegevusi samas kandis, kus esimene osa, kuid mõttes oli ka tegevuse jätkumine Tallinnas, kuhu politsei oli suutnud enamuse head veini maha müüa ning sealsed parmud joovad seda kahtlemata hea meelega. Aga olgu lugejate rõõmuks see versioon Kooljatest lugemiseks üles riputatud ja nagu ikka tegelaskujud on päriselt sealt kandist pärit ning nii mõnigi seik on ka reaalselt juhtunud – kuis siis muidu:)

Head lugemist!
—

Jõudnud poeni, märkasid poisid esimesena närveldavat poemüüjat, kes tuletõrjesse helistas ning Kolja maja põlengust teatas.

“Poisid, te teate, kuidas see maja põlema läks?”

“Ei oska öelda,” vastas Raivo.

“Siin oleks nagu keegi maha ka löödud…terve tee on verd täis ja rõve raipelehk on üleval,” kogeles müüja paanitsedes.

“No ju siin on raipetehase autol koorem laiali läinud,” jätkas Raivo hämamist, sest omavahel oli kokku lepitud, et zombidest ei räägi, keegi nagunii ei usuks. Kuna laibad visati koos relvadega Kolka majja – jääb mulje, nagu oleks suuremat sorti arveteklaarimine toimunud, milles kõik osapooled on oma lõpu leidnud. “Küll see tuletõrje tuleb, anna meile parem külma õlut, oleme paar tundi juba kuiva kõriga kõmpinud,” viis Raivo teema kõrvale ning ausalt öeldes oli kõva janu ka juba.

“No hea küll…pood on avatud, ega ma ämbriga ka sinna kustutama lähe,” ohkas müüja ning liikus leti taha.

Poisid ostsid kumbki kaks Alexandri kuuspakki ning istusid poe otsa neid lahendama. Oli näha, kuidas ümberkaudsed elanikud olid tulnud tulekahju kaema ning kuidas Tarmo ja Tom kergelt lömmis kiirabibussiga mööda sõitsid. Vana autoärikana oli Tarmol töökoda plekitöödeks olemas.

“Täitsa saieball Kaur…mingid kooljad, uskumatu…olen alati lootnud vaime ja UFOsid näha, aga kooljad,” kummutas Raivo terve pindi põhjani.

“Mõtlen ka ja kurat – pääsesime eluga! Ei tea, kas neid on veel kuskil, kas need värdid päeval liiguvad?“ arutles Kaur kaasa.

„Fantaasiakirjanduse põhjal peaksid liikuma, seega neid enam pole…ma loodan!” Raivo avas järgmise õlle.

“Igal juhul magan täna kirves kaisus, kui üldse uinun,” silitas Kaur kirvest, mille vars kotist paistis ning läitis suitsu. “Hea meelega võtaks ka selle Kertu kaissu.”

“Kui keppi teete, siis selle päeva värvin küll kalendris punaseks,” ühmas Raivo naljaga pooleks ja jätkas. “Kertu naljalt kätte ei anna, pidavat pipar olema.“

„Just sellised neiud mulle meeldivadki, kes vähe kombekamad on.“ Kaur oli juba kerges armuuimas.

Sõbrad olid hea pool tundi istunud, ümberringi säras soe hommikupäike ning käis üldine sebimine Kolka maja ümber.

“Aga kõmbime koju!?” tegi Raivo ettepaneku.

“Hää küll!” vastas Kaur ning hakati liikuma.

Poe ees komberdas pohmas Aava mutt ja räuskas poisse nähes: “Poisid, andke õlut, mul on jube janu…kurat vein on otsas, pea lõhub!”

“Sa odekat ei joogi vä?” päris Raivo pilkavalt.

“Mis sa seletad, poisinolk, Kolka viisaka härrana andis mulle veini. Ataman käis veel joogil järel, kuid siis see tõhk läks lauta mingit luuda keppima, ei kannatanud minu seltsis juua…kurat mul vitt sügeleb ja see Ataman jättis mu kuivale,” lõugas Aavakas edasi. Poisid olid sedamaid vait…

“Sa jõid Kolja veini?” küsis Raivo ootusärevalt.

“No kes seda ei joond, isegi mendid, kui selle ära viisid,” jätkas Aavakas ning nõudis uuesti õlut.

“Nää, võta.” Kaur ulatas talle pooliku purgi.

“Sa jõid veini ja sinuga on kõik korras?” uuris Raivo.

“No mis mul siis viga peab olema, ainult pea lõhub, jalge vahelt sügeleb…annate äkki keppi ka?” läks muti nägu muhedaks.

“Ah mine metsa…kes veel veini jõid?” päris Raivo edasi.

“Ma räägin, et kes seda ei joonud…kurat, ma lähen Juku juurde, kui keppi ka ei anta,” tuikus Aavakas edasi minna.

“Huvitav, kas see siis naistele ei mõju?” oli Raivo täielikus segaduses.

“Lähme räägime Tarmole!”

“Lähme jaa Kaur, kõmbime töökotta, jääb nagunii tee peale!” ütles Raivo ning hakati mööda Simuna maanteed Avispea suunas astuma.

“Asi on ikka päris segane…oleks võinud lonksu veini alles jätta ja ise Aavakale sisse joota, siis oleks kohe näha olnud,” mõtles Raivo.

“Ma loodan, et nende lõustadega on finiito…pealegi pole me ju ühtegi naiskooljat näinud, ju siis tõesti neile ei mõju,” oli Kaur positiivne ning avas uue õlle. “See Kertu on abielumaterjal,” muheles Kaur.

“Panid talle käe püksi seal tagaistmel?”

“Ei, ma nuusutasin ta juukseid.”

“Arvata oli, Kaurik…näe, töökoda juba paistab,” osutas Raivo pärast viiemindist kõndi.

“Teeb ühe tobi enne kaalumaja ees?!” osutas Kaur töökoja ees asuvale kaalumajale.

“Minugi poolest,” arvas Raivo, kes ise suitsu ei teinud, kuid talle meeldis vaadata, kuidas teised teevad. Kaur tõmbas kaalumaja ees tobi ning Raivo kimas õlut. Nalja pärast katsuti ka kaalumaja ust.

“Uks on lahti…viljavõtuni on veel hulk aega, võib-olla on vargad sees,” piilus Raivo ukse vahelt sisse.

“Aa pärast on kooljad.” Kaur rebis kirve välja. Ukse vahelt sisse kiigates võis aga selgelt kuulda keppimise hääli. “Ma tunnen vitu lõhna,” nuusutas Kaur õhku nagu jahikoer. Noormehed hiilisid lähemale ning kiikasid järgmisest uksest sisse. Vana peaagronoomi laua peal nikkus karjak Kokk uut lüpsjat. Kokk oli laudanaiste seas tuntud türa, kuna oli alati korralikus füüsilises vormis ning mingi x-faktoriga neid naisi ümber sõrme keeras. Noormehed tundsid, kuidas veri ka nende riistadesse valgus…paistis ju uus lüpsja üsna kenake olevat. Tal olid õlgadeni blondid juuksed, laiad puusad ning roosad rinnanibud. Poisid hiilisid vaikselt õue tagasi ning hakkasid töökotta liikuma.

“Kokk on vist kõik lüpsjad läbi tõmmanud,” ütles Raivo.

“See on Kristo isa vä?” küsis Kaur.

“Jep, nii ta on. Kristo ise ka kõva naistemees.”

Töökojas olid vaid Tarmo ja jahimees Tom. Viimane töötaski autoremondilukksepana ning töös olev kiirabibuss nägi juba üsna kobe välja – mõlgid olid enam-vähem sirgeks taotud. Tarmol ja Tomil oli juttu kuuldes meel rahulikum.

“Vast on nüüd see hullus läbi,” sõnas Tarmo kerge südamega.

“Kuidas Kertul on?” päris Kaur.

“Sa mine talle külla, ikka päris hirmul oli, kui koju sõitis,“ soovitas Tarmo.

“Käime minu pool ära ja siis ratastega lähme,” vastas Raivo ning sätiti sammud Avispeale.

“Nää, lüpsja lidub lauda poole,” märkas Kaur.

“Läheb jah, vaatame kaalumajja, Kokk on vist ka jalga lasknud. Ma kontrollin, kas uks jäi lukku, see kuulub ikkagi mu onule,” tundis Raivo kergelt peremehetunnet. Poisid katsusid ust, kuid see oli ikka lahti. Vaikselt hiiliti lähemale kohale, kus just käis kõva kepp ja kiigati sisse. Kokk vedeles jalad laiali laual, kange nagu saapatald, riistki paistis veel kõva olevat. “Vend sai vist elu kaifi,” sosistas Kaur.

“Tüüp pole nii head naist varem saanud,” arvas Raivo. Kuid Kokk ei liigutanud ennast sentimeetritki…poisid astusid kähku ligi ning katsusid pulssi.

“Perse! Kokk on surnud!” oli Raivo näost valge. Kaur rabas kirve järele, sest liiga palju laipu olid tahtnud teda ära tappa.

“Anna kirves, ma valvan siin, sa kutsu Tarmo ja Tom!” andis Raivo kiire käsu. Kaur liduski minema ning oli mõne minuti pärast abiväega tagasi. Neid ootas ees õõvastav vaatepilt…kirves oli löödud läbi Koka pea lauda kinni, verd ning ajutükke oli terve tuba täis, üksik silmamuna jõllitas tulijaid aknalaual.

“Kooljas….kooljas tuli mulle kallale…see kurat rabas mul munadest,” ähkis Raivo ning sikutas kirve Koka peast välja.

“Miks see Kokk paljas on?” päris Tarmo.

“Nägime, kui keppis siin seda uut lüpsjat, enne kui töökotta tulime. Kui ära läksime, siis eit lidus lauda poole,” rääkis Raivo.

“See oli järelikult Viive…jaa jaa, Viive. Otsime ta üles, võib-olla teab midagi….sest veinipudelit siin näha pole….pärast vedeleb laudas ning kõik karjakud joovad seda!” sõnas Tarmo.

Mehed lähenesid laudale – see oli tühi, kuna loomad pikutasid karjamaal ning lüpsiaeg polnud veel käes. Lüpsjad on vabal ajal tavaliselt brigadiriruumis ja joovad kohvi või on päris koju läinud. Nii hüpati brigadiriruumi sisse, seal pikutaski lüpsja Viive ning traktorist Aare, kes naisel varbaid mudis.

See eit on ehtne lits, mõtles Raivo ja küsis: “Tervist, millal viimati Kokka nägite?”

“Ma pole Kokka täna näinudki, olen Aare seltsis olnud. Eksole, Aare?” volksutas veetlev lüpsja ripsmeid.

“Me oleme jaa hommikust saati koos toimetanud, mis sest Kokast?” päris Aare.

“Aga ometi sa just keppisid temaga kaalumajas,” suskas Raivo Viivele.

“No mis see teie asi on, keda ma kepin?” jäi naine rahulikuks.

“Tule me näitame, mis tast sai,” tegi Tarmo ettepaneku ja jätkas “kus vein on?”

“Mis vein?” päris Viive.

“See, mida te Kokaga jõite?” nõudis Tarmo.

“Kokk ei saa ju juua, tal on ampull sees,” vastas Aare.

“Mine perse, lits, sa hakka parem rääkima, mida sa temaga tegid?” ägestus Raivo.

“Mis ma siis ikka nii väga tegin….surnuks keppisin!” kiljatas Viive. Oli näha, kuidas naise silmavalged hetkega veripunaseks muutusid ning nibud ähvardavalt kikki läksid. Ta lausus paar järsku salmi või mingit kummalist loitsu ning mehed tundsid, kuidas kaelast hakkas korraga pigistama ja higi rõvedal kombel jooksma…kõik olid otsekui võimetud. “Nüüd kepite mind ja saate minu surematuteks orjadeks,” lausus Viive kõledal häälel ning irvitas kavalat ja kiuslikku naeru. Kauni lüpsja nägu peegeldas viha ja kättemaksuiha. “Ma ei andu enam ühelegi mehele vastu enda tahtmist, vaid kõik mehed anduvad mulle…kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt,” sõnas Viive ning valis Aare oma esimeseks ohvriks. Raivo ja teised vaatasid võimetuna pealt, kuidas Aare nõida keppis ning pärast orgasmi liikumatult sohvale lamama jäi. “Õige pea saab temast kooljas ning siis on teie kord, Aare hoolitseb selle eest. Kohtume südaööl Rannamäe metsas, mu tulevased orjad.” Nõid irvitas ning lahkus ruumist. Toasviibijad vaatasid abipaluvalt üksteisele otsa, kuid liigutada oli võimatu. Loetud minutite möödudes võis märgata Aarel laiba tundemärke.

“Saaks ma vaid seda kirvest liigutada,” pigistas Kaur mõttes kirvevart. Kooljas ajas end istukile ja lausus: “Ajame nüüd püksid maha sõbrad, kas te siis ei kuulnud, mida emand ütles…ah jaa, te ei saa ju liigutada,” irvitas Aare ning limpsis oma kollaseid hambaid. Kooljas nägi üsna inimese moodi välja, kuid kaame nägu ja tuim kõne olid ebainimlikult õudsed. Oli ilmselge, et peletis soovib oma vanad tuttavad endasuguseks muuta. “Tarmo, nüüd ajame su käpuli ja varsti allud ka sina emandale,” valmistus Aare Tarmole taha keerama ning väänas ta asendisse. Kaur tundis aga, et ta saab ennast natukene liigutada – nõia maagiline haare tundus nõrgenevat. Kaur võttis kokku viimse jõu ja lõi kirvega Aarel labajala küljest. Kooljas kukkus käpuli, kuid oli hetke pärast ühel jalal ning valmistus Kaurile kallale kargama. Peletis aga libastus enda vereloiku ning kukkus taas pikali. Ka teised mehed said end juba vaevaliselt liigutada ning viskusid Aarele peale, püüdes teda kinni hoida, et Kaur saaks talle äsada. Viimane raiuski täie vihaga kirve ülevalt alla, riivates koolja kolpa ja õlga. Veri nirises mööda põrandat, kuid Aare puikles vastu, visates Tarmo ja Tomi enda pealt ära, samuti õnnestus tal oma jämedate kätega Kauri käest kirves rebida ning õblukesele noormehele mataka vastu vahtimist anda, nii et too põrandale varises. Aare nägu oli üleni verine, kuid surnuna ei tundnud ta valu. Järgmine hoop tabas Tomi, kes õnnekombel kaotas vaid kaks sõrme ja suutis end laua alla peitu rullida. Järsku kõlas aga kaks kõrvulukustavat kärgatust. Peletise peast lendas ajutükke ja juuksekarvu üle toa laiali, misjärel ta korinaga põrandale prantsatas. Raivo kummardus suitsev Makarov käes koolja kohale ning lasi veel ühe paugu otse keset lõusta.

„Kust sa selle nüüd välja rebisid?“ oli Tarmo üllatunud.

„Mendilt panin pihta, ei raatsinud tulle visata,“ vastas Raivo. Tomil seoti haav kinni ning tasakesi vaadati laudapeal ringi – polnud hingelistki.

“Nõid teeb vist õhtuks ettevalmistusi,” arvas Kaur.

“Ma ei taha teadagi, palju tal neid peletisi sinna koguneb.” jätkas Raivo Kauri mõtet.

“Igatahes ei saa me sel lasta enam kauem kesta…see segane plaanib veel kogu Eesti kooljaid täis sigitada.”

“Sul on jumala õigus Tarmo, kui see eit suuremat kogunemist plaanib, siis on meil hea võimalus nad kõik seal metsas mätta lüüa!” oli Raivo tahtmist täis.

“Meil on vaja kõigest snaipreid, tanki, kuulipildureid,” oli Tom “pisut” skeptiline.

“No sel eidel on suur vägi, nagu tunda saime…aga kui ta kaugemale läks, siis ju mõju vähenes,” arutles Kaur.

“Krt, Tomil on õigus, meil on head vintpüssi vaja ning lits kaugelt maha võtta, siis pole peletistel ka liidrit. Abi meil kuskilt loota pole, kuna keegi meid ei usuks ning liiga paljud on surnud juba niigi,” ütles Raivo.

“No meil on kaks kirvest, üks Makarov ja jahipüss…kuradi vähe, kõik viskasime ju tulle. Seal oli oma seitse püssi,” oli Tarmo kergelt pessimistlik.

“Oot oot…Tarzan oli ju kõva leidur, ma olen näinud tal mingeid relvi kunagi…äkki lähme vaatame tema korterisse?!” tegi Raivo ettepaneku.

Kuna paremat plaani polnud, olid kõik päri. Veerand tunniga jõutigi leiduri maja juurde. Uks oli lahti ning mehed astusid sisse. Seinal hakkasid silma Chuck Norrise ja Terminaatori posterid, keset suhteliselt korras tuba oli vana telekas koos VHS maki ning tugitooliga. Teises toas seisis nurgas lihtne voodi, paar kappi ning suitsust kolletanud tapeet – korralik vanapoisi korter. Mõne minutiga otsiti kõik võimalikud nurgatagused läbi, kuid ei ühtki relva, pesemata kööginuga vaid.

“Tom, sina elasid siin majas varem, siin keldreid pole vä?” päris Tarmo.

“No ma olin teisel, aga siin esimesel korrusel oli tõesti mingi luuk vist köögis,” mäletas Tom. Ja nii oligi, pärast kaltsuvaiba eemaldamist paistis kulunud luuk. Mehed hüppasid sisse ning nähtu võttis karbi lahti – Tarzanile tõesti meeldisid relvad. Keset metallimudru vedeles töölaual kolm püstolit, vana karabiin 98, isemeisterdatud püstolkuulipilduja ning aukohal võimas mõõk, mille kohal rippus Barbar Conani pilt. Ümber mõõga oli Tarzan sättinud küünlad.

“Raivo, sina saad mõõga, sa käid meil jõusaalis,” ütles Tarmo.

“No pole probleemi, seon selle omale selga,” vastas Raivo.

Sahtlites vedeles paar saksaaegset granaati ning mingisugused isetehtud pommid.

“Kaur, sa suitsumees, võta need süütekaga pommid,” arvas Raivo.

“Ma võtaks selle kärbiku ka…krt sel on neli toru,” leidis Kaur mänguasja.

Tom sai omale vindi ning pärast moona otsimist asuti Tomi poole teele, kuna jahimees elas Rannamäe metsast kõigest paarisaja meetri kaugusel. Südaööni oli tublisti aega. Tomi juures söödi kõhud täis ja lasti silm mõneks tunniks looja. Ärgates teati, et see öö võib neile viimaseks jääda, kuid sellele ei mõeldud, kuna olukord nõudis tegusid. Pealegi oldi nüüdseks juba surma nähtud ka ning oli tekkinud teatav ükskõiksus, nagu sõduritel rindel.

“Kui sellest jamast pääseme, lähen teen Kertule musi…mul pohhui, võtan naiseks ka!” virgus Kaur ja andis lubadusi.

“No ma sõidan otse ja sirgelt naise juurde Lõuna-Eestisse.” Raivo rüüpas julgustuseks kohvi konjakiga.

“Aitab nüüd küll poisid! Te ei mõista muidu püssi lasta!” tähendas Tarmo.

“Nüüd peaks hakkama metsa hiilima,” arvas Tom.

“Jah, läbi selle kasesalu peaks olema üsna ohutu…kuid perse, meid võib ikka paras kari peletisi ees oodata!” arutles Raivo.

“Pohh, laseme need sitad sodiks!” oli Kaur kindel. Mehed hiilisid läbi kasesalu Rannamäe metsa poole, milleni oli jäänud veel paarkümmend meetrit.

“Kurat, kedagi pole näha,” sosistas Tom.

“Tss…hiilime päris metsa keskele, ju nad seal asuvad,” käskis Tarmo vait olla. Kõik tundsid, kuidas süda rinnus kõvemini pekslema hakkas.. kui äkki ilmus metsa äärsest laudast kellegi tume kogu nähtavale.

“Olge tasa!” sosistas Tarmo.

“Las tuleb lähemale, löön mõõgaga pooleks!” lisas Raivo. Ja kogu tuligi lähemale. Enne virutamist tundis Raivo tolles ära oma sugulase Ingridi, kes oli jalgadest pool halvatud ning kompis vaid ratta najal.

“Miks sa ei löönud?” päris Tarmo sosinal.

“See on ju Ingrid, mu oma sugulane…käis loomi talitamas!” vastas Raivo.

“Hea küll, las läheb, jookseme sinna lauta peitu ja uurime ümbrust!” tegi Tarmo mõistliku ettepaneku. Ja seltskond põrutaski lauda poole. Laudas polnud kedagi peale suure musta pulli ning lammaste. Kõik loomad paistsid üsna rahulikud olevat.

„Kui keegi ohtu tajub, siis on need nemad,“ arvas Kaur.

„Neil on jaa mingi kuues meel selliste asjade suhtes,“ nõustus Raivo. Ühiselt otsustati natukene aega laudas luuret teha ning kuulata ümbrust. Pealegi polnud siit enam kaugel ka metsa keskosa.

“Mulle ei meeldi, kuidas see pull mind vahib,” osutas Kaur hiiglaslikule sarvilisele.

“Armus sinusse ära,” vastas Raivo.

“No eks ma olen kena kutt ka!”

Pull hakkas keti otsas närviliselt tammuma, nagu oleks noormeeste nalja peale solvunud. Tema eeskuju järgis ka lambad. Mehed pigistasid täie jõuga oma relvi, loomad ei saanud niisama ähmi täis olla… süda peksis kõigil rinnus nagu poksikinnas ning hirmuhigi nirises täiesti tahtmatult silma ja suhu.

“Ma näen mingeid kogusid võsas sahmerdamas,” sosistas Tom.

Äkki riivas lauda õhukest plankseina miski ning Tom pistis relva seinaprakku, et läheneja maha lasta…vaikselt levis peletise kannul laudasolijateni ka raipehais.

“Pea kinni Tom! Nad ei ole meid märganud,” sosistas Tarmo. Ja tõepoolest võis seinapraost näha, kuidas kooljate mass liikus Rannamäe metsa keskpaiga poole. Pull oli aga hullumas, tiris ketti nii et sein värises.

“Eest ära! Pull on lahti!” jooksis Kaur kaaslaste poole, endal elukas kannul nagu must kurat. Noormees tegi meeleheitliku hüppe paremal asuva heinapakkide kuhja suunas, pull aga põrutas täiega läbi plankseina, otse võssa, kus parasjagu kooljate mass sahistas. Loom oli sedavõrd raevus ja hirmul, et tallas kõik teele jäänud raiped puruks, kaks poolikut keha rippus sarvede otsas ning hullunud pull pages mööda tihnikut sihitult edasi.

“Segane peletis!” lõõtsus Kaur.

“Aga näe kus tallab neid raipeid puruks, davai, lähme loomale appi!” põrutas Raivo ja viskas kooljate järele jäänud ridadesse granaadi. Käis ilge latakas ning lendas sitta ja soolikaid.

“Hurraa, liigume nüüd metsa südamesse ja lööme selle litsi maha!” hõiskas Raivo. Mehed liikusid hääletult metsa südamele lähemale ja mitte mööda sisselastud rada, vaid kasutati skautide tiibamistaktikat ning läheneti paremalt küljelt. Oli kuulda, et pull möllas kuskil metsa vasakus servas.

“Pull aitab neid värdjaid tiivata,” rõõmustas Kaur.

“Värbame ta kaitseliitu!” vastas Raivo.

“Vaadake, metsa keskelt paistab lõkkekuma…mis iganes seal toimub, see on alanud!” osutas Tom punetava valgusallika suunas.

“Hiilime nüüd kiirelt sinna,” käskis Tarmo, kui äkki oli tal kallal kooljas, kes oli nähtavasti granaadi lööklainega puu latva lennanud ning pudenes sealt nüüd kaela. Tarmo hoidis peletist kogu jõuga tagasi ning Tom ja Kaur üritasid raibet maha tirida, kuid elajas puikles kõvasti vastu.

“Davai, lükake teda minu poole!” hõikas Raivo. Ning kui mehed kolli pisut eemale said, raius kohalik Conan ta mõõgaga keskelt pooleks, Kaur ja Tom nüpeldasid kumbagi poolt veel kirvestega. “Läks napilt, poisid!” ähkis Tarmo. Keset metsa kostis aga naisterahva kaeblik hääl: “Appi, appi!”

Mehed jooksid kiirelt tulele lähemale.

“See on Kertu hääl!” ütles Tarmo hirmuvärinaga ning lisas paanikas hoogu, ega mõelnud enam millelegi muule kui oma tütrele.

“Ärge tormake ummisjalu, kurat see võib olla lõks!” hoiatas Raivo, kuid ühiselt rühiti edasi. Peagi nägid mehed lõkke ümber toimuvat…Kertu oli seotud kõhuli mingit suuremat sorti kivi ümber, seljas valge öösärk. Mitte kedagi polnud läheduses…

“See on lõks!“ Sosistas Raivo Kaurile ning käskis tal koos vintpüssiga puu otsa ronida ja ümbrust uurida. Kaur vuras puu otsa nagu pärdik – ta oli valmis kõigeks, et neiu päästa. Tarmo ja Tom tuiskasid Kertu köidikuid lahti siduma. Samal ajal vajus nende jalge all maa ning ümber lõkke hakkasid mättad lendama… järsku kihas kogu ümbrus kooljatest. Tom jäi õnneks jalgadele ning jagas hoope paremale, vasakule, lastes Kaurilt laenatud neljaraudse kärbikuga kolme ebardi kolbad tükkideks. Tarmo, kes maoli lendas põristas Tarzani püstolkuulipildujaga kuni see kinni kiilus.

“Kaur, nad varitsesid meid mätaste all, lase, lase!” hõikas Raivo ise samal ajal tumedasse massi raskeid mõõgahoope jagades, kuid seejärel niitsid kaks prisket peletist ta jalust.

“Kaur!” hõikas Raivo. Sõber puuriski neil kolpadesse augu, näidates oma snaipreerimise osavust puu otsast. Seejärel ulatas Raivo kirveni ning ladus sellega hoope edasi. Küll lendas käsi, küll jalgu, kuid ega kooljad päris lollid olnud, osa olid end relvastanud hangude ja vikatitega ning neid paistis olevat lõputult. Raivo sai hanguga jalga, Kaur loobiti kividega puu otsast alla, Tarmo ja Tom olid peletiste raudses haardes…

“Stopp!” kõlas kilav naishääl üle möllu – nõid oli saabunud. “Lootsin teid juba oma ridades näha,” ütles naine ja jätkas: “Aga varsti pole sellel enam tähtsust, kui ma selle süütu tütarlapse siin südaööl lõhki lõikan ja metsa verega üle ujutan, on mul sadu kuulekaid sõdalasi, kellega oma riiki looma hakata!”

“Minu tütart sa ei puutu, libu!” lõugas Tarmo.

„Milleks sulle Kertu? Kuradi lits selline! Kepi oma orjasid!“ oli Kaur raevus. Kertu ei suutnud muud, kui vaid nuuksuda.

“Ei olegi vaja enam kedagi keppida, siia metsa on maetud Eesti leegioni vapraimad sõdurid…see on massihaud sadadele kogenud sõjameestele, kes läbi neitsi vere hakkavad mind teenima!” oli nõia võidurõõmus vastus. “Eestis on selliseid kohti kümneid…üle maailma sadu, võite vaid ette kujutada mu võimast väge, kui need kõik mind teenima hakkavad!”

“Sa oled nõrk!” ütles Raivo.

“Veel olen,” vastas nõid ja jätkas: “On aeg saada tugevaks, neitsi veres on ürgne vägi!”

“Kaur, sa oleks pidanud ta seal tagaistmel läbi keppima!” ühmas Raivo. Mehi valdas täielik lootusetuse tunne. Viive hakkas pomisema kummalisi loitse ning tegema veidraid liigutusi ümber Kertu. Nõid tahtis, et mehed näeksid tema võitu ja ei kiirustanud nende tapmisega. Pärast pikka loitsimist haaras Viive noa, et lüüa see Kertule südamesse. Kooljad laulsid kui transis ühehäälselt miskit kummalist viisi. Seejärel tõstis nõid tera kõrgele õhku ja hüüdis täiest kõrist: “Siin on minu ohvriand, võta ta vastu!”

Käis roideid purustav raksatus…ning eit rippus musta pulli sarvede otsas nagu kalts. Kostis hele kriiskamine ja tume mütakas, kui pull nõia vastu puud puruks jooksis ja otsa ringi keeras, et edasi materdada. Kooljad olid jäänud oma käskijannata ning seda hetke kasutasid mehed otsustavalt enda kasuks, murdes ebardite haardest vabaks ja päästes Kertu köidikutest. “Kähku metsast välja!” lõugas Tarmo. Samal ajal tuuseldas möirgav pull kooljaid, kes üritasid looma massiga maha murda, rippudes tal sabas, seljas, kaelas ja kottide küljes. Meestel õnnestus joosta koos Kertuga möllust eemale. Selja taga võis aga kuulda pulli kaeblikku kisa – kooljad olid looma maha murdnud ning järasid sarvilise kaela.

“Paneme nad põlema!” arvas Kaur hingeldades.

„Kaur, anna oma süütepommid!“ käskis Raivo ja loopis pommid võimsa viskega otse lõkkesse. Käis hele jumakas ning lööklaine paiskas kooljad laiali koos põlevate tukkidega. Kogu see neetud mets võttis tuld.

“Minge põrgu, minge tagasi põrgu!” röökis Raivo. Mets põles koos elajalike peletistega, kes jooksid nagu põlevad tukid keset tulemöllu, kuni kuumus nad tuhastas.

Kaur: “Nüüd saab ainult paremaks minna.”

Raivo: “Jah…mul on kodus plokk õlut.”

Kirjutasin oma esimese fantaasiajutu “Kooljad” Reaktorisse 2013. aastal. Selle tegevus toimus mulle armsas sünnikohas Triigi külas. Kõik tegelased olen koos nimedega laenanud külaelanike seast ning osa detaile ja juhtumisi on võetud elust enesest, andes läbi fantaasia sünnikohale ajaloolist väärtust juurde. Seejärel hakkasin nokitsema naaberküla ja ühtlasi pikaaegse kodukoha Avispea kallal, kuid inspiratsioon käib nagu ikka lainetena. Enesele ootamatult tuli see nüüd küla 800. juubeli aastal tagasi ja viisin loo lõpule. Mulle omaselt olen asukohad, mõned juhtumised ja tegelased võtnud elust enesest. Kõik muu on siinkohal puhas fantaasialend ja võin kohalike südame rahustuseks kinnitada, et tegelikult seal kandis libahunte ringi ei liigu…Vist. Head lugemist!
—

Buss oli loksunud juba tüütult kaua, kuni lõpuks hakkas paistma Ebavere mäe küür, siis Müüriku laudad, Väike-Maarja kahvatu kirikutorn ja Esinurme Kauri maja. Mõelda vaid, kurikuulsa augustikuu tormiga kukkus kiriku vana torn kabelisse… kabelimats, nagu kohalikud musta huumoriga ütlesid. Natukese maad edasi paistis vasakul Triigi metskonna haldushoone, puha öko värk, isegi männid jäeti terrassi põrandast läbi kasvama. Paremal enne Borgi Karla maja paistis värskelt raiutud metsalagendik ja seal suur hall elukas kahel käpal…

“Oota, misasja…“ pomises Raivo endamisi. „Silmad teevad trikke, ma võisin vanduda, et nägin just mingit ilgelt suurt halli elukat kahel jalal seismas.” Kuid buss sõitis kärmelt ja nägemus hallist olendist kadus viuhti.

“Kurat, eelviimasel Erna retkel nägime väsimusest kurnatuna ka igasugu asju. Sõber Kaur olla keset metsa isegi Stargate SG 1 väravaid näinud,” meenus Raivole, mis vingerpussi väsimus teha võib ning küllap oli seegi kord nii.

Lõpuks Avispeale jõudes oli vanemaid, vendi ja õde ülim rõõm näha ning seejärel ootas juba maatöö. Õhtul niitis Raivo muru ja veeretas kive. Need tegevused mõjuvad talle alati nagu teraapia ja boonusena annavad väikese eduelamuse. Pärast kõmpis linnapoiss ümber majapidamise ja pani tegevusplaane paika, kuni tuli mõnus väsimus. „Nii hea meel on kodus olla, rahus ja vaikuses omi asju ajada, täpselt nii, nagu ise tahan,“ mõtiskles Raivo õhtul voodis tekki peale tirides.

Järgmine päev möödus peamiselt remonti tehes ning õhtupoole läksid Raivo ja Tom jõukasse. Vennad Tammused olidki vist ainsad, kes suvel Väike-Maarjas jõusaalis käisid. Ülejäänud tagusid palli või istusid keset alevit ning mängisid nutitelefonidega – oligi mõnus ja rahulik kangile valu anda. Raivo tundis tõsist heameelt, et noorem vend ka jõusaali enda jaoks leidis, sest ta on kogu aeg olnud raudsel veendumusel, et see kõikide hädade vastu aitab. Jõusaali trenn annab kuidagi mõnusa rahu ja raamistiku elule, aitab elu ennast paremini analüüsida. Isegi eelmine kuu küüni müürilatti üles upitades oli Raivol ikka paganama hea meel, et aastaid on trenniga rammu kogutud. Kui Kalle kopatraktoriga appi tuli, oli müürilatt juba üleval.

“Aitab mõtisklustest, viimane seeria ja siis koju sauna,” utsitas Raivo end mõtteis trennile keskenduma ja surus ühe seeria veel.

“Tom, lähme koju Tagaküla kaudu, ma tahaks näha, mis sinna Liivaoja talu kõrvale ehitati siis. Mingi mälestusmärk pidi olema” tegi Raivo ettepaneku ja viskas koti pagassi.

“No davai, ma pole ka seda veel näinud. Ja võib-olla sööks karjääri juurest veel Länkude herneid,” oli Tom päri.

Vennad vurasidki läbi Väike-Maarja, Müüriku ja Triigi Avispea küla poole. Lihastes luusis mõnus rammestus ja kodus ootas soe saun ning pudel õlut või kaks.

Avispea karjääri kõrval, kus laius ka hernepõld, tõmmati pidurit.

“Nää, Tom, selle on meie vanaisa Endel kaevanud… Või vähemalt mingi osa ikka,” märkis Raivo karjääri avaruste poole viibates.

“Millal me siin viimati püssi lasime?” Päris Tom.

“Ei mäleta, enam ei käi siin keegi laskmas, enne käisid kõik jahimehed. Kui me veel Etsiga tatid olime, tahtis üks kits meile siin otsa joosta, hüppasime kahte lehte laiali,” jätkas Raivo.

„No, lasite prael plehku pista,“ naeris Tom ja vennad hakkasid herneid mugima. “No lasite prael plehku pista,” naeris Tom ja vennad hakkasid herneid mugima.“

“Raiv, kuule… psst, vaata, mingi elukas passib seal üle põllu,” viipas Tom paarisaja meetri kaugusel olevale suurele kogule.

“Huvitav, see seisab ju püsti, mis pagan. Karud seisavad püsti, aga see on hall, karud on pruunid,” pomises Raivo ja ühtäkki meenus talle Triigi metskonnas nähtud elukas….

“Või et väsimus teeb trikke,” mõtles ta

Üle põllu vaatas hall elukas otse poiste poole… Pinev passimine kestis mõnikümmend pikka sekundit, siis haaras elukas lõugade vahele mingi kompsu ja pistis punuma.

“Davai, ruttu autosse ja järele talle, vaatame, mis loom see on!” kamandas Raivo ning autole pandi hääled sisse. Kaapsuga tõmbas Žigull nagu rakett kohalt minema ja Truupõllu maja juurest keerati Avispea surnuaia tee poole – nii loodeti hallile elukale ette jõuda. Surnuaia tee otsas suruti pidur põhja.

“Kurat, kuhu see loom kadus, alles paistis herne seest,” oli Tom segaduses.

Äkki rappus auto nii, et vendadel kolksusid hambad kokku… Viivuks jõudis Tom näha tahavaatepeeglist suure elaja rohelisi hundisilmi ja lõugade vahel tolknevat pooljäratud inimese pead.

“Aiiinnn. Anna gaasi, Tom!” lõugas Raivo, kui oli pilgu üle õla visanud.

“Joppenpuhhh!” hüüdis Tom ning 05 kaapis kohalt minema, nii et elajas võssa lendas.

Vana Žigull polnud ammu ennast nii vajalikuna tundnud, Liivaoja talust kimati 120-ga mööda, kruusatolm hõljus nagu sein auto taga. Õnneks ei olnud kodu kaugel. Hoovile jõudes olid vennad pisut toibunud, sest ega elu neil ohus polnud. Millal enne nähtud, et hunt autosse sisse murrab… Aga hundi suurus ja poolik pea lõugade vahel ajasid hirmujudinad naha vahele.

Kodus askeldas kõige vanem vend Ets, kes tegi vannitoas remonti. Ülejäänud majarahvas oli sõitnud jahimeeste kokkutulekule ja pool Triigi ning Avispea küla nendega ühes.

“Ets, perse sai usu… sa ei usu,” kogeles Tom.

“Mida? Lükkasid 100 kilo rinnalt üles vä?”

Raivo võttis talle omaselt sõnajärje üle: “Saad sa aru… Kuradima hunt rammis autot… ja mulle tundus, et tal oli kadunud naabrivanamehe Aini pea hambus.“

“No sellist karusuurust elajat ei ole loomaaias ka näinud,” lisas Tom.

“Oota, naabrivanamees on surnud?” päris Ets.

“No seda on kõik arvanud juba ammu, ta on mõnda aega kadunud olnud. Kus sa kurat elanud oled?” ärritus Tom.

“Haapsalus, alles kolisin ju maale tagasi.”.

“Okei, Ets, võta püss ja sõidame sinna surnuaia juurde tagasi. Me näitame sulle seda pead,” tegi Raivo ettepaneku.

“No mul ongi remondist pausi vaja, võin ju selle pulliga kaasa ka minna, mida te mulle siin korraldate,” oli vanim vend päri.

Etsil oli kapis sileraudne ning püss laeti jämedate haavlite ehk kartetšiga. Tom ja Raivo haarasid kaasa kirved – ikka palju julgem tunne Avispea taha metsa tagasi minna, kui need on ühes. Žigullile aeti jälle hääled sisse ning kimati Avispea surnuaia poole.

Õhtu kostitas imeilusa ilmaga. Kuni surnuaiani paitas silmi põldude avar sülem koos üksikute kivihunnikutega, mis maaparandustöödest siia jäänud. Vili tegi põllul kerge tuulekese käes laineid, vaarikad meelitasid möödujaid… Tammuse-poistele selline avarus meeldis – hea ja turvaline on näha kaugele, näha, mis toimub.

“Nää, Ets, siin Truupõllu teeristi lähedal, karjääri juures herneid süües seda elukat nägimegi,” viipas Raivo käega põllu suunas ja keeras Žigulli Avispea surnuaia poole.

“Tahtsime talle ette sõita, et näha, mis loom see sihuke on, kuid äkki oli tüüp kadunud. No vot, siin samas surnuaia teeotsas jäime seisma,” täiendas Tom.

“Kuidas nii suur elukas siis vahepeal ära kadus?” küsis Ets.

“Ei tea, võib-olla meelega hiilis herneste varjus ja kuradi raibe ootas meid,” arvas Raivo.

“Ja siis kargas pagassile… Andsin gaasi nagu segane ja hunt lendas võssa,” jätkas Tom.

“No lähme siis uurime seda võsa, vaatame kus pea on, vaatame jälgi,” arvas Ets täies rahus seletades nagu õpetaja tahvli ees.

“Hull oled, võssa mina küll ei tule,” ütles Tom.

“Ära põe, ma olen ju jahimees.” Ets astus autost välja, laetud püss süles.

“Mingit pead siin küll ei ole… Aga näe püherdamisjäljed on võsas täitsa olemas ja tuust halle karvu ka.” Ets oli avastamisrõõmu täis, sest ega ta nii luulu loo peale küll midagi leida poleks lootnud.

“Tule vaata parem käpajälge, see pede on ikka suur,” ühmas Raivo ja pigistas julgustuseks tugevalt kirvest.

“See on tõesti suur, nagu karul,” nõustus Ets kulmu kortsutades.

“Poisid, poisid… Vaadake, keegi on seal” pööras Tom tähelepanu surnuaia taga jalutavale mehele.

“On ikka jurakas, vaata õla laiust,” lisas Raivo ning järgmisel hetkel kadus tundmatu ambaal metsa.

“Lähme talle järele vä?”

“Ei, lähme parem sauna, mis me siin metsas ikka ringi jookseme. Peale nende jälgede pole siin midagi. Õlut tõite?” küsis Ets.

“Lähme sauna jaa, õltsid on pagassis,” ütles Tom kergendusega hinges, et minema saab ning võeti suund koju tagasi.

Hull-Kaarel nägi põõsas redutades vendasid Tammuseid minema sõitmas.

„Ei tea, kas käisid mind otsimas,“ arutles Karla isekeskis ja korjas marju edasi.

Korv täis, sõtkus ta rattal marjakorviga kodupoole Unikülasse – juba neljas korvitäis marjakesi ühe päevaga. Hüüdnime polnud ta juhuslikult saanud – aeg-ajalt oli peas säärane segadus, et endalgi raske orienteeruda. Sellistel puhkudel oli noormees korduvalt Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse mõneks ajaks ravile saadetud. Kuna ta aga omadega üldiselt toime tuleb ja pole vägivaldne olnud, lastakse pärast ravi jälle koju tagasi.

Viimasel ajal näis Kaarlile justkui keegi teda jälitaks.

„Kindlasti need Tammused käisid mind otsimas… aga miks küll?“ pomises noormees rattaga koju Unikülasse sõites. Lõplikult selgusele Hull-Kaarel ei jõudnudki. Ta otsustas vaid, et järgmist marjalaadungit korjama sõites tuleks ennast igaks juhuks relvastada, sest mine tea, mis hulle ringi liigub.

Vahepeal jõudsid vennad Tammused koduhoovile tagasi. Küdema jäetud saun oma hubase kaseviha lõhnaga juba ootas noormehi.

“Lähme viskame leili ja mõtleme kogu selle värgi üle. See lugu on ikka minu meelest veider… Eriti selle Aini pärast, haige värk,” arvas Raivo.

“Ma ei julge enam metsa minnagi, aga nää üks julge ikka kõmpis seal surnuaia taga,” lisas Tom.

“Ah, ikka käiakse oma sugulasi surnuaias külastamas või metsas marjul või sital. Mind häirib see teie hunt. Nii suur käpajälg on igatahes ebatavaline,” rääkis Ets.

“No see oli ikka suur elukas… Ei tea mida selline sööb?” viskas Raivo ahjule veel mõne halu alla.

“Steroide,” pani Tom killu maha.

“Onu Allu tõi mulle uue Avispea metsavendade raamatu, uuriks seda huvi pärast, kui me siin juba metsast räägime” tegi Ets kui ajaloolane ettepaneku.

“Asaell Truupõld kirjutas selle. Sirvisin seda natuke enne ja seal oli mingi kummaline lõik metsa kohta.” Ets läks ja tõi raamatu sauna. „See Truupõld elab ju ise seal surnuaia lähedal.“

“Mis tegelane see Truupõld üldse on?” päris Tom.

“Ah, mingi koduloolane, ega tast rohkem väga teagi,” ütles Raivo.

“Jaa, koduloolane, kirjutas sinna valla lehte veel lugusid metsavendadest ja NKVD piinamistest Väike-Maarjas,” lisas Ets ning sirvis raamatut.

“Näed, selline imelik lõik: NKVD polnud metsavendade ainus hirm ja häda. Kasin söök, olematud sanitaartingimused, halb tervis ja mets hõrendasid tublisti nende ridu. Viimase vastu lootsid mõned abi saada hõberisti kandes ja issameie palveid lugedes.”

“Näed siis, mingi kamm on selle metsaga. Kas rohkem pole selgitatud?” uuris Raivo.

“Rohkem pole selle kohta midagi, aga peaks Truupõllult selle kohta küsima.” Ets sügas oma tihedat habet ja lonksas õllet.

“Oota, jou, lähme talle külla, ta ju elab ikka veel?” küsis Tom.

“Elab, elab, aga täna ei hakka vanainimest segama,” vastas Ets.

“Lähme käime ära jaa, Tom pole veel lonksugi võtnud, saab rooli minna. Nahhui, see teema tuleb selgeks teha. Ja võta püss ka kaasa, Ets,” kiitis Raivo Tomi mõtte heaks ning kapatigi robinal autosse.

“Noh, mis passid, pane käima!” kamandas Ets.

“Peppar raisk, ei lähe käima,” istus Tom Žigulli roolis.

“Aa, sel on mingi aku nuss, lähme UAZ-iga, saad sealt kastist hundile agu anda,” oli Raivo naljatujus.

Vennad istusid Uaasikusse ümber. Tom roolis, Ets kõrval ja Raivo kupatati kahe vahele mootorikattele istuma.

“Ets, vaata, et peeru ei lase, siia me siis sureks,” ühmas Raivo.

“Söö saia!” vastas Ets ning täispoogitud UAZ hakkas liikuma.

Poisid olid taaskord karjääri poole teel ning mootori mürinal kimati läbi karjatee, Kippeli laudast mööda, otse Truupõllu hoovi.

Vanahärra ei paistnudki noormeeste visiidist üllatunud olevat ning võttis nad lahkelt vastu. Maja oli tal tänapäeva mõistes üsna tavaline maamaja, kui Viimsi, Kakumäe ja Pirita uhkete individuaalidega võrrelda. Aga sügaval nõukaajal olnud see ilmselt üks esinduslikumaid Avispea külas – ikkagi kuus tuba, kraanivesi, elekter ja nägusad nikerdused vintskapis ning ustel.

“Noh poesid, mis teid siis säia toob ka?”

“Me siin lugesime huviga su uut raamatut ja tekkisid mõned küsimused,” vastas Ets.

“Aa, väga meeldiv, kui keegi huvi tunneb. Laske tulla, ma pakun teile ehk klõmaka lepikuliisut, on soovi?”

“Noo, pitsi võiks võtta küll, aitüma,” vastas Ets ja luges härrale katkendi ette.

“Ah soo… No metsa all mõtlesin hunti,” vastas Truupõld otsekoheselt.

“Hunti? Kas need siis murdsid täisrelvis metsavendi?” päris Raivo ilmselge erutusega hääles.

“Noo, mitte tavalist hunti… Te ei pruugi mind muidugi uskuda, aga ma räigin… libahundist,” vastas Truupõld muiates.

Vennad proovisid küll natukese naerda, kuid suure hundi nägemine ennist oli vähemalt Raivo ja Tomi sügaval sisimas natukese vedelaks löönud.

Truupõld jätkas: “Paras muinasjutt muidugi, mida lastele räikida, kuid sellised susid on olemas ja liiguvad siin meie seas.”

“Tõsiselt räägid ikka?” päris Raivo vahele.

“Surmtõsiselt… Kuid ärge kartke, sest ega neid naljalt ei kohta hundi nahas. Nad nimelt viskavad naha selga ürgsel sunnil ja vajadusel. Kui on täiskuu aeg, saavad nad muutuda nii päeval kui öösel. Muul ajal mitte. Libahundid murravad reeglina väeteid, vigaseid, raskelt haigeid ja suremisele määratud inimesi. Nad on, no kuidas öilda… inimkonna sanitarid … Nimetame seda nende ühiskondlikuks panuseks ja nahka vahetavad ainult need, kel enda peret veel ei ole.“

Truupõld naeris nagu vana kurat, “Ehk soovite ühte pitsi veel?”

„Jaa,“ kähisesid vennad kooris, kurk eelnevast pitsist veel hell. Truupõllu jutt oli neid igatahes ootamatult tabanud – kuidagi nii uskumatu tekst ühe lugupeetud ja hinnatud koduloolase suust.

Kange metsakohin kugistati alla nii et vennad ohkisid teravast napsust ja Raivo võttis uuesti sõna: “Päris huvitav lugu… see teooria selgitab tänast juhtumit küll, kus me Tommiga piraka hundi oleks alla ajanud. Ega me pole hunti muidugi enne nii lähedalt näinud, kuid see oli ikka jube suur ja julge… et see kohe ei saanud harilik hunt olla.“

„Kurat, sel rippus naabrivanamehe pea suus,” lisas Tom.

„No seda me vaid arvame, kuid kellegi pea see oli,“ täiendas Raivo.

“Nõnda… Kus te seda hunti nägite?” päris Truupõld häiriva muigega.

“Siin sinu maja lähedal, surnuaia teeotsas,” vastas Tom.

“Oodake nüüd veidi selle vanamehe peaga… Kust sa kõike seda muinasjuttu võtad?” päris Ets Truupõllult.

Vana koduloolane pani tubli klõmaka ka ise ja jätkas tõsinedes: “Kunagi…noore mehena metsas redutades sattusin sellise hundiga vastakuti. Kuidagi ma teadsin, et nii suur ja julge elukas ei saa olla harilik hunt. Mul oli kallal raske haigus ning ega palju poleks päikesetõususid enam nagunii näinud. Oli puhas juhus, et mul hõbedast mõõk vööl rippus ja jõunatukest lihastes. Raiusin adrenaliinihoos selle mõõga vastu hundi peakolu pooleks. Pauk oli niivõrd isemoodi, et sädemeid lendas ning sedamaid oli tunda põlenud liha lehka. Hõbe… See oli hundile nagu mürk.”

Truupõld läks teise tuppa ja kohmitses seal natukene. Tagasi tulles asetas lauale vana ning pooleks murdunud hõbemõõga.

“See on vähemalt 800 aastat vana… leidsin selle Avispea taga metsast, kui endale peidikut kaivasin.”

“Ütleme, et me usume seda juttu ja ausalt öeldes, pakub huvi ka…aga, kuidas sa siis ellu jäid, kui mineku peal olid?

“Sa oled terane,” muheles koduloolane ja jätkas: “Kes kord libahundi maha lööb, see saab omale hundi väe, mis ravib nagu ei ükski teine ravim ning pikendab tublisti eluiga. Mulle pritsis libahundi veri suhu… sellel on imevägi.”

“Väga huvitav… aga mul on selline küsimus: sa ütlesid, et nad viskavad selga hundi nahad…kes nad?” ei kannatanud Raivo küsimusega oodata.

“Teate mis, mul hakkab telekast Õnne 13 ja…tulge homme õhtupoolikul tagasi, siis teeme väikese jalutuskäigu surnuaiale,” vastas koduloolane ning saatis poisid koju minekule.

Kuid ega vennad saanud nii põneva loo peale kindlasti mitte koju minna, vaid otsejoones omal käel surnuaiale luusima. Relvad olid ju kaasas ning metsakohinast kilk peas – mis seal põdeda, nüüd oldi ennast Rämbodeks joodud. Pealegi see suvine hämarus ei ole teab mis pime, pigem mõnusalt meeldiv ja üsna hea nähtavus oli, nii et aega oli küll ja veel.

UAZ tegi kurja häält, kui Truupõllu kurvi võeti ning pärast lühikest sõitu jäädi surnuaia väravasse seisma.

“Nonii, nahhui, vaatame, kes need NAD on, kes siia maetud, et miks me just siia peame vanamehega jalutama tulema.” Tom avas auto ukse ja hüppas üle surnuaia värava.

“Ma avan notepadi ja kriban kõik nimed üles, sest raisk siin on midagi kahtlast” teatas Raivo.

“Vahi, pole siin sees ammu käinud, surnuaed on ju päris suur,” ei varjanud Ets imestust.

Tõepoolest, seal oli kolm tihedalt täis maetud 30-meetrist osa, kõik korralike kõnniteedega üksteisest eraldatud. Üldiselt nägi see välja nagu harilik surnuaed, kuid mingil põhjusel külast kaugel, metsa ääres ning natukese rohelisem ja maavillasem, kui Väike-Maarjas või Simunal.

“Alustame vasakult poolt!” arvas Ets.

Vennad uurisid haudasid suure huviga, sest ega peale Norri isa ja Muusikuste siia enne suurt kedagi ei mäletatud maetud olevat, vähemalt kedagi tuttavat küll mitte. Pealegi oli vendadel varemgi olnud huvitav surnuaedadel ringi käia ning omanäolisi haudasid ja nende tähiseid uurida. Eriti põnevad kalmud olid Haapsalus, kus Raivo ja Ets mitu korda ringi käinud.

“Torn, Torn, Torn, ports Tompleid ja Juidas,” luges Ets.

“Ah siia see Juudas siis maetud ongi,” lagistas Raivo naerda.

„Pea kõik on kümne aasta järel surnud, erilised täppisteadlased,“ tähendas Tom.

Korralike hauakivide vahel oli üle terve surnuaia erinevaid riste ka, kuid kirjasid nende peal enamasti säilinud polnud – võis vaid oletada, et ju seal kellegi külaelanike sugulased ammustest aegadest puhkavad. Tavaliselt maetakse kõik sugulased lähestikku.

“No võtame nüüd keskmise ette,“ jätkas Ets.

Seal oli hulk Saagesid ühes rivis igavate moodsate hauaplaatidega ning vanade nimetute ristidega vaheldumisi. Ristid mõjusid kuidagi ameerikalikult, kuna olid enamasti valged ja asusid rohelisel murul.

„Nagu filmis [seiving praivet raian],“ ühmas Ets.

Keskmise osa keskel paiknesid Truupõldude hauad.

“Vahi, kus Truupõldudel on vast uhked hauakivid. On nad mingid rikkurid olnud või?” mõtles Tom kõval häälel. Järsku aga kostis selja tagant kummaline hääl… “psssst”…” Tom tundis hirmuhigi seljas nirisemas ja pööras pilgu ümber…

„Mis te vahite? Ma ladusin mõned pilku-poisid enne tulekut kaasa,” avas Raivo õlle ning lasi ringile.

“Krt sa ehmatad, anna mulle ka,” vastas Tom ja võttis hea sõõmu.

“Küllap Truupõllud olid tähtsad tegelased, milleks muidu sellised hauakivid,” arvas Raivo ja jätkas “Ega mingil hetkel maeti surnuid üldse kivikalmetesse ja suurte kivide alla”.

“Ahjaa, kardeti ju surnuid, et tulevad kummitama,” jätkas Tom.

“Just just, tegelikult tuli hoopis raipehais kummitama ja seepärast maeti sügavale auku, kivide alla või põletati – hügieen… Ets, mis teed seal?” küsis Raivo, nähes, et vanem vend millegi kallal surnuaia värava juures toimetab.

“Kusen, loll… Davai, vaatame viimase kolmandiku ka üle,” sõnas Ets. „Mõtleme samas, mis neid inimesi seob peale selle, et nad ühes külas on elanud…vähemalt nii me arvame, kuigi ega kõiki ei tunne, kes siin platsil puhkavad.“

„Aga kes siin metsa sees muru käib niitmas? Mingi organiseerumine peab ju olema või käib vald?“ päris Raivo.

„Minu meelest käib siin Avispea kiriku kogudus seda muru niitmas, et see on ilmselt ka üks asi, mis neid inimesi siin seob, äkki nad on kõik koguduse liikmed,“ jätkas Ets.

„Või Avispea kirik… mulle tundub kuidagi ebaloogiline, et see surnuaed siin kirikust nii kaugel metsa ääres asub…igal pool mujal maetakse kiriku põranda alla või kõrvale ning kui sinna enam ei mahu, maetakse natukene kaugemale,“ mõtiskles Raivo.

„Nii, aga kirjuta siis üles, siin on ainult Kippelid ja Muusikused…need on raudselt omavahel sugulased!“ leidis Ets seose ja jätkas “no see Kippeli Norri isa on küll Muusikustega sugulane.”

„Ahaa, nii et osa on siin selgelt siis omavahel ka suguluses…aga kuidas teistega on…ja kuidas see kõik selle libahundi juraga võiks seotud olla,“ mõtles Tom kõva häälega.

„No mõtleme pisut, Raiv, sa jaga mulle netti oma telefoniga, ma uurin natukene Genist neid sugupuid,“ tegi Ets ettepaneku ning poisid ronisid UAZ-i kasti, kus oli mugav istuda ning hea ülevaade surnuaiast.

„Ütle mulle ka oma hotspoti parool, hakkan netist infi otsima,“ tõmbas Tom Samsung Galaxy taskust välja.

„Võtsid ka lõpuks oma nuti kaasa, mõtlesin, et laed sellel ainult akut,“ vastas Raivo.

„Tõsi tõsi, sellega teen tavaliselt pilte. Ok, kes mida guugeldab?“ päris Tom.

„Mina sobran Genis ja vaatan veel mõned digiarhiivid üle, Raiv sa võid libahundi kohta mingeid õudusjutte otsida ning Tom… Võiksid neid surnute nimesid siin guugeldada, äkki jääb midagi silma. Tundub muidugi kahtlaselt nii, et see Truupõld teeb mingit võllanalja, aga no kui juba siin oleme, siis uurime,“ jagas Ets ülesanded laiali.

Vennad hakkasid isuga guugeldama, sest päris meelierutav oli millegi huvitava ja salapärasega tegeleda. Huvitav isegi siis, kui sisimas teati, et ilmselt midagi libahuntidest ja Avispeast nagunii ei leita.

„Noh, Ets, mis sa leidnud oled?“ küsis Tom mõne aja pärast.

„Oota, ma vist jõuan kohe kuhugi, aga praegu leidsin tühja õllepudeli. Raivo, anna mulle uus,“ vastas Ets.

„Kohe toon, ma ladusin istmetaguse õlle täis…tasa, tsssst… Keegi nagu sahistaks seal metsas, kas kuulete?“ jätkas Raivo sosinal, samal ajal õlut kougitsedes.

„Ei kuulnud,“ vastas Tom.

„No midagi nagu oli. Ma hoian püssi käeulatuses, ära põe,“ rahustas vanim vend ja jätkas: “Geni andmetel tundub, et kõik peale Truupõldude on omavahel sugulased või vähemalt Truupõllu sugupuu ei ulatu Genis rohkem kui 17. sajandi keskpaigani, teistel näitab kaugemale. Ja neid Truupõldusid on kole vähe kuidagi. Ma igaks juhuks kontrollin ka ühte digiarhiivi.“

„Nii et kõik siin vähemalt peale Truupõllu on omavahel sugulased… See on siis ühe suure suguvõsa surnuaed sisuliselt. Aga miks just siin kaugel metsa ääres ja miks just Truupõllu maja juures,“ pani Raivot imestama.

„No ma siin guugeldasin Truupõldu ja see nimi on vist tulnud inglise keelest, kus Truupõld tähendab siis eriti julget või ka eriti raevukat ehk true bold, mingi sait vähemalt niimoodi väidab,“ lisas Tom.

„Aga kuidas see siinsete Truupõldudega seotud on?“ päris Raivo.

„Siin on kirjas, et Rooma ajal pagendati Inglismaalt nende verivaenlased vanast aadelkonnast päikeseneelajate maale, et need seal lahti lasta ning niimoodi läänemere valitsejaid nõrgestada. Mitu laevatäit vana aadelkonna esindajaid pandi teele, kellest osa olla nõiad, osa metslased ehk true boldid. Kuna laeva meeskond kartis päikeseõgijate rannikule liiga lähedale minna, siis visati kabuhirmus vana aadelkond kusagil vaenlaste põhjarannikul vette ning sõideti ise kiiresti tagasi,“ leidis Tom vana Rooma müüdi.

„No no, need päikeseõgijad on ju eestlased, joppenpuhh, pärast seda Kaali meteoriidi pauku hakati meid nii kutsuma“ ei suutnud Raivo sellise leiu peale ära imestada. „Ühesõnaga see Truupõllu vanamees on siis metslane???“

„Kurat… No ei tea… Siin on nii kirjas… ja mitte Truupõld, vaid true bold,“ vastas Tom, kuid oli silmnähtavalt ärevil.

„Oot-oot-oot… Vennad, siin on küll midagi kahtlast…need metslased ja libahundid…kas panite tähele, et kui Truupõld mõõgaga tagasi tuli, siis olid tal kindad käes?! Noh hõbemõõgaga kindad käes…“ kogeles nüüd juba Ets ka… ja paraja mütakaga maandus UAZ-i kasti keskele jänese laip…

„Aaaaaahhhhh! Võta püss, võta kirves,“ kobasid vennad paanikahoos oma relvi taga.

„Tammuse-poisid, rahu-rahu,“ hüüdis keegi tuttava häälega ja jätkas „Ehmatasin teil pasa püksi vä?“ Noor jahimees Henri lagistas naerda. „Kurat, jahute siin kastis oma metslastest ja hirmutate mul saakloomad ära.“

„Sina, Henri-raibe, no mis sa ehmatad,“ andis Ets talle paraja vopsu, „miks sa seal jahimeeste kokkutulekul ei ole?“

„No isa jättis mu põllutöid tegema ning John Deerel lendas poolass alt ära, ei saanud minna – vaja remontida. Aga ega siis väike sokujaht ikka mul ära jää, vaja jahiload ära lasta. Teie kisa peale aga nää, olen ainult jänese saanud,“ vastas Henri.

Vennad hakkasid seletama, et tegelevad väikest viisi uurimustööga, kui keegi täiest kõrist kisama hakkas ning rattaga Vilu Pükste metsast mööda kruusateed Avispea karjääride suunas sõitis.

„Mida kuradit, kes see on?“ ei osanud Tom seisukohta võtta.

„Ah, see on ju Hull-Kaarel, nägi vist metssiga või midagi taolist,“ lagistas Henri naerda.

Kuid lõõpimine lõppes peagi, kui nähti, kelle eest Kaarel sellise hooga ära sõitis…suur, karutaoline hunt ajas noormeest taga, suu paksult vahutamas nagu marutõbisel.

„Türaaa, see on see hunt raisk…persse, paneme hääled sisse, ajame raisast autoga üle,“ tegi Raivo paanilise ettepaneku ja Tom rabas rooli järele.

„Mida vittu, mis asi see on?“ ütlesid Ets ja Henri justkui ühest suust ning Tom pani juba tagurpidikäigu sisse.

Surnuaialt karjäärideni viiva kruusateeni oli oma 60 meetrit ja UAZi mootor ulgus metsikult. Paanilisel hetkel tabas noormehi justkui kartmatuse hoog. Hull-Kaarel sai UAZi kasti eest napilt mööda ja auto oli täpselt hundil risti tee peal ees…loom ei võtnud hoogu maha ning üritas hüpata üle kasti, kuid maandus otse Henrile peale, vajutades lõuad ümber noore jahimehe kaela. Pea rebiti otsast ühes selgrooga… See lendas koos muude rupskite ja heleda arteriaalse verega üle kogu kasti ning jagus mujalegi.

„Sure, värdjas!“ Ets lasi hundi pea suunas mõlemad torud korraga tühjaks ning peletis lendas kõhtupidi tagumise porte otsa. Seal andis Raivo talle kirvega kolm-neli rasket hoopi, kuni elukas kukkus autolt maha ja veeres kõrval olevasse hernepõldu.

„Kärva ära, kurat!“ hüüdis Raivo talle järele ning vennad vaatasid koos üle kasti ääre, kuidas loom agoonias väänleb ja…kuidas eluka lai peahaav imeväel kokku kasvab. Lihatükid otsekui lutsutasid üksteise poole.

„Tom, sõida sellele Hullule-Karlale järele,“ hõikas Ets täiest kõrist, ise samal ajal püssi laadides ja taha vaadates.

Elukas raputas ennast püsti ning hakkas UAZi jälitama…suu vahutas punaselt, määritud Henri verest ja teab veel millest…

Tom hakkas Kaarlile järele keerama, aga rehkendas natukene valesti ja kiire hooga kurvi lennanud UAZ põrutas hoopis karjääri, andes kerge müksu ka ratturile, kes autoga ühes alla vänderdas. Hunt hüppas neile karjääri järele ja pärast pikki kukerpalle maandus keset lõkkeplatsi, kus Aalmani-Paks oma iga-aastast karjääripidu pidas.

„Mida fakki, mida raiska siin toimub!“ hüüdis Paks telgist välja tulles, endal till poolnussitud Rakvere litsist poolripakil.

Hunt paistis olevat kerges hämmingus ning vahtis Aalmaniga viivuks tõtt, seejärel paljastas verised kihvad. Paks oli aga ennast julgeks joonud ning äsas ootamatule võõrale lõkkes praksuva jämeda roikaga otse lagipähe – libahunt ulgus üle karjääri.

„Mis zee oli? Paksul läks lahti vä?“ pani paksu vend Uuks nurga taga kusemisega tegeledes nalja maha.

„Enne läks litsil lahti, kui Paksul,“ täiendas teda Jaanus, kes samuti oma kusitit hoidis ning vähemalt mõtetes kepijärjekorras seisis. Paksu karjääripeod olid Triigi külas legendaarsed, kunagi ei teatud, millega need lõppevad.

Libahunt jõudis ennast pisut koguda ning hüppas Aalmani suunas, kuid maandus lõkkesse. Paks viskas susile viieliitrise bensiinikanku järele. Hele leek tõusis kõrgele õhku. Lööklaine paiskas Aalmani vastu UAZ-i stanget ja hundi otsa lambale, kelle Aalmani-Paks oli jommis peaga šašlõkitegemise eesmärgil Väike-Maarja lähedalt Esinurmede karjamaalt varastanud. Susi põles nagu säraküünal. Peletise hall karv kärssas. Valust segasena rebis ta ute lõhki, et tuld verega kustutada. Põlenud elajalik liha leemendas …verine hundi enda ja lamba elumahladest. Samal ajal koperdasid kruusahunnikute tagant platsile Uuks ning Jaanus, kes tõmbusid vaatepildist paigale nagu soolasambad.

„See värd pidi ju ainult vigaseid sööma, raisk.“ Ets tulistas ja lisaks välkusid teiste vendade rasked kirved.

Kärsanud liha vingus hoopide all ning kaeblikult andis järele looma selgroog – hunt raiuti keskelt pooleks, viimase hoobi andis Hull-Kaarel kodust kaasa võetud kööginoaga. Ebard ei liigutanud…see oli surnud.

Natuke aega vahiti haudvaikuses ümber lõkke, kolm venda, Aalmani-Paks, Hull-Kaarel, Uuks, Jaanus ja lits. Viimaks hakati tegutsema, võeti elaja korjus ja igaks juhuks visati see ka lõkkesse.

„Ei, persse, võtame viina.“ Aalman lasi pool pudelit jutiga ise sisse ja saatis kange kraami ringile.

„Alati juhtub minu sünnipäeval mingi…mingi kuradi jama!“

„Ma ei saa ikka aru, mis zee toimus… Mingi suur peni zõi lamba ära,“ vangutas maani täis Uuks pead.

„Ma joon selle viina ära ja raiun selle põleva peletise kuubikuteks…kuradi hea šašlõki saab veel…hahaha,“ seletas Aalmani-Paks, kui oli viinapudeli ringilt tagasi saanud.

„See raibe ei saanud olla tavaline hunt,“ vastas Ets Paksule.

„Ja jah…kuradi kiiritada saanud naabrimuri…, suur nagu karu“ urises Aalman vastuseks.

„Te ei näinud, mida see elukas veel Henriga tegi… ja Ainiga… ja ajas Karlat taga, kui kõik koos siia alla põrutasime,“ valgustas Raivo olukorda.

„Peab politseisse helistama… Katsume mingi mõistliku seletuse kokku panna,“ tegi Tom ettepaneku.

„Jaa, selle libahundi loo eest panevad meid hullumajja,“ täiendas Raivo.

„Ma tundsin juba pikemat aega, kuidas keegi mind jälitab. Mõtlesin et teie, Tammused, tahate mind ära koksata,“ tegi nüüd ka Hull-Kaarel suu lahti.

„Meie? Ei tea miks küll?“ päris Raivo imestunult.

„No seda minagi mõtlesin, et imelik, võtsin igaks juhuks veel noa kaasa, kui marjule läksin.“ Kaarel näitas uhket väitsa, mis paistis küll pigem mingist lauahõbeda kollektsioonist pärit olevat.

„Mis see on sul hõbedast, et niimoodi läigib? Näita, ma vaatan, kas proov ka peal on. Näed – 925, no hõbe mis hõbe. Kurat, pole ime, et see raibe surnud on, kurat…kartetš ei teinud talle midagi, aga see nuga,“ uuris Raivo uhket väitsa tunnustavalt.

Samal hetkel algas karjääri serval ihust läbi puuriv ulgumine. Kolm pirakat hunti vaatasid servalt alla seltskonnale, kes istus lõkke ääres ja põletasid selles peletise pooleks löödud korjust. Ümara tuhmi kuu taustal mõjusid nad õõvastavalt. Elajad justkui mõtlesid tegevusplaani välja, samal ajal ulgudes leinasid surnud kaaslast. Keskmine hunt oli silmnähtavalt kogukam, kui teised, ilmselt ka suurem sellest, kes just oma elupäevad lõkkes lõpetas.

“Oi pekki… Raisad tulid kätte maksma vist!” lausus Raivo poolsosinal.

“Mida te värdjad vahite seal!” hüüdis Aalmani-Paks peletistele.

“Davai, tõmbame nahhui, kõik kasti!” kamandas seepeale Ets ja hakati ennast rabistades UAZ-i kasti hiivama.

Esimesena olid kastis Jaanus ja Karla, Uuks härrasmehena aitas litsi ka peale. Viimasena jõudsid peale vennad Tammused ja Paks. Tom lõi mürtsuga mootori käima, teised velid jäid kasti äärele lähenevaid surmatoojaid takistama. Raivo tajus, et kirvevart pigistades asendub paanika adrenaliiniga ning tol hetkel oli tunne, et pohhui…tuleb, mis tuleb, aga tahaks neid raisku nüpeldada.

Uaasik möirgas karjääri serva poole minna, lits peal kiljumas ja susid punaste silmade ning vahutavate lõustadega järel. Tom roolis mõtles, et kurat, kas kodu on ikka õige koht, kuhu sõita…aga kodu on kindlus, kuhu siis veel. Ets lasi raiskade poole kartetši lendu, et neid vähegi takistada, kuid peletised olid raskel maastikul kiiremad kui auto ja neile tuli kirve ja lõkkest võetud puunotiga mööda nina äsada, et oleks vähegi mingi lootus ellu jääda.

“On nüüd hea väää, on nüüd hea väää?!” lõugas Aalmani-Paks täiest kõrist, kui oli suure puuroikaga üle libahundi molu käinud. Viin ja karjääris äsja läbielatu oli teinud ta surmapõlglikuks.

Uuks ning Jaanus leidsid kastist ka endale sõjariistu – üks sai kuvalda ja teine pisemat sorti gaasiballooni. Nimelt vendade Tammuste isa teeb aeg-ajalt keevitustöid ning sellist träni kastis ikka vedeleb.

“Türa, teil Tammustel mingeid kõvemaid relvi pole siin, kui see sitane väike balloon ja suur haamer?” küsis Jaanus ähmis häälega.

“Janka, viska see balloon huntide poole, ma panen neile raiskadele paugu”, kamandas Ets.

Balloon lendas täpselt kõige esimesele peletisele otse käppade ette ning Ets lasi. Kärgatas kole pauk ja balloonil olnud hõbetatud etikett rebis jubeda jõuga elajal pea otsast. Lööklaine paiskas korraks tagasi ka teised jälitajad.

Tom vedas masina põllu pealt kruusateele, et niimoodi kiirust lisada. Teekate oli kuiv ning otsemaid kerkis masina taha paks ja tihe tolmusammas, millest läbi näha oli pea võimatu. Kastis olijad lootsid vaid, et raputavad peletised maha ning jõuavad enne neid varju. Kogu selle möllu keskel jõudis ühtäkki kohale, et lits on kole vaikseks jäänud- gaasiballoonist lennanud kild oli tabanud õnnetut naist täpselt otsaette ning sealt suust ei tulnud tõepoolest enam piiksugi.

“Kuradi hea kepp oli, aga…,” vinnas Paks surnud prosti sülle ning viskas üle kasti tolmuseina sisse ja röögatas “äkki raputab raiped kannult.” Samamoodi toimiti ka kasti vedelema jäänud Henri laibaga.

Samal ajal, kui auto ahnelt kurve võttis, kappasid aga järelejäänud hundid otse üle põllu ning jõudsid enne Liivaoja talu UAZile niivõrd lähedale, et suurem elukas ulatus tagumisse kummi lõuad sisse lööma…Ets lasi saadanale veel kaks toru korraga tühjaks, kuid lõhkenud rehv viskas auto maja juures teelt välja ning otse mingisuguse piraka mälestusmärgi otsa.

„See ongi see kuradi sammas,“ jõudis Tom veel mõelda, kui sellele täiega sisse paiskus ja ennast peaga vastu rooli nokki lõi.

Mälestusmärk kujutas langenud metsavendade kivihunnikust hauda, millesse oli sisse löödud pirakas mõõk. Pärast kokkupõrget monumendiga lendas mõõk kõrgele õhku ning maandus otse keset UAZi kasti, Karlale kõhtu. Verd pritsis nii kõhust kui suust. Samal ajal olid kõik teised kastist maha lennanud ning kobasid relvade järele, et saaks suurtele penidele millegagi äsada. Vaid Jaanus oli lennanud nii kaugele, et maha prantsatades kadus pilt eest.

Jahipüssi torud ulgusid Etsi käes, rebestades mõlemal elajal alumise lõualuu lahti ning Raivo viskas suurema peletise poole kirve… metsalisi see kõik ei peatanud. Ainsa hüppega oli suurem libahunt vendadel kallal, pukseerides nad oma massiivse peaga kahte lehte laiali nagu jahukotid, kuni…säuh ja kostis kõrvulukustav hundi möire, mis taandus ruttu madalaks urinaks. Levis raske kõrbenud liha lehk. Hull-Kaarel oli koguka mõõga oma kõhust välja tõmmanud ning sellega suure hundi ühe löögiga keskelt pooleks raiunud.

„Hullul on hullu jõud,“ mõtlesid vennad Tammused ning nägid, kuidas eluka veri, mis Karla haavale pritsis, hakkas seda kinni kasvatama…lürts, lürts, lürts liikusid lihased üksteise külge tagasi. Libahunt moondus samal ajal korinaga inimeseks tagasi, sest täiskuu mõju oli üle minemas. Nii hakkas ka Aalmani-Paksu ja Uuksi purenud väiksem hunt moonduma, kuid jõudis ulgudes metsa pageda.

„Kippeli Norr,“ sosistas Ets poolikut keha silmitsedes „see on Kippeli Norr.“

„Kurat, on jah Kippel…see ambaal seal surnuaia taga…see pidi olema tema,“ täiendas Raivo ning vennad vaatasid jahmunult kõike toimuvat. Viivuke hiljem ilmus kohale Truupõld…vennad haistsid, et nüüd on lõpp…vana hunt tuli ise kohale, et nende eluküünal kustutada.

„Leidsitegi Avispea mõõga üles, nagu ma näen,“ ütles Truupõld vaikselt katkise mälestusmärgi ja Karla käes oleva hõbedast suure mõõga poole käega viibates.

„Mis sul veel vaja on ja mis peletis sa selline oled?“ hüüdis Ets laetud jahipüssi õlale tõstes ning Truupõldu sihtides.

„Sul ei tarvitse karta…tundub, et oleme säia uue kaitsja leidnud,“ osutas Truupõld Hullu-Kaarli poole ja jätkas:

“Nagu ma ütlesin, on libahundid olemas… Kuid on alati olnud ka keegi, kes neid vaos hoiab, kes karjatab seda inimsanitaride karja. Sest kui nad kord hundiks muutuvad, ei kuula nad enam kedagi muud, kui oma verejanulist iseloomu ja „kaitsjat“. Mina olen juba vanaks ja nõrgaks jäänud, kuid on vaja kedagi, keda nad austavad, keda nad kardavad, kedagi, kes hoiab jõutasakaalu ja oskab käsitseda Avispea mõõka,“ vastas Truupõld.

„Sa oled ise üks libahunt, sa kandsid hõbemõõka tuues kindaid ja oled teab kust kuradi Inglismaalt pärit metselajas,“ ägestus Raivo.

„Museaale käsitsedes kannan ikka valgeid siidist kindaid… te mõlemad peaksite seda ju ajaloolastena teadma, kuidas museaalidega ümber käiakse,“ muigas Truupõld ja andis vendadele klõmaka head lepikuliisut.

„Turgutage Tom ka obadusest üles ja ajage autost välja,” andis vanamees nõu. Kui Tom oli meelemärkusele tulnud, siis jätkas:

“Ja jooge seda, see teeb teie mõtted selgemaks ning aitab rahuneda, aitab seda tänast õhtut…mhmm…üle elada. Ärge nende libahuntide pärast enam päid vaivake… Tapsite mul niigi head isendid ära. Mis te arvate, et ma niisama 242 aastaseks elanud olen?

„Mida sa raisk räägid?“ jõudis veel joogist segane Ets küsida, kui pilt juba kergelt virvendama hakkas.

„Iga kümne aasta tagant tapan ma ühe neist elajatest…noh, kui just ei tule vajadust varem mõni ää lüüa, siis joon elaja verd, kümblen selles, matan korjuse pärast Avispea taha metsa surnuaiale ja pikendan nii oma eluküünalt,“ pobises koduloolane kergelt sentimentaalseks muutudes.

„Aga tundub, et lõpuks on ka minu aeg hakanud tulema… Olengi kaua elanud,“ vastas vana koduloolane ja andis poistele ühe kõva klõmaka veel ning saatis sassis peaga vennad koos oma lömmis UAZ-iga koduteele. Seejärel hakkas Truupõld hundi verega Aalmani-Paksu ja Uuksi ühte tükki lappima.

Hommikul ärkasid velid enda kodust suure toa põrandalt.

„Tom, kuule, kuidas kurat me siia saime?“ päris Raivo valutavat pead kinni hoides.

„Kus kurat mina…lase magada Raiv… ja siis käime jõusaalis ära“ vastas Tom.

„Kuulge, ärge mölisege nii vara… Kaua te sinna jõusaali lähete, alles hakkasite nagu minema,“ lisas Ets.

Mõni minut hiljem saabus isa koos ülejäänud perega jahimeeste kokkutulekult ja nägi poisse keset päeva vedelemas: „Kutid, kurat, kes see UAZi ära lõhkus?“

„UAZi? Mis UAZi? Ei mäleta küll, et sellega keegi sõitnud oleks, me pidime ju Žiguliiga trenni minema,“ vastas Tom ja küsis vendadelt: “Te teate midagi sellest UAZist?“

„Ei tea, ei mäleta!“

Uuks: “Ou, mis kell sa maale jõuad?”

Raivo: “Stalõune, sina vä?”

Uuks: “Ei, Toivo tead (naerab).”

Raivo: “Ma juba eile tulin, käisin poisiga traktori peal, kevadkülv käib. Väike Tämmi tegi meile tiiru.”

Uuks: “Ahsoo, millal mu sünnat pidama hakkame?”

Raivo: “Ma joon kohvi ära ja siis tulen sinu juurde. Paneme vormeli alla laadima ja käime poes kraami järel.”

Uuks: “Väga hea, võtame Taavi ka peale siis. Sellele peame paki tobi ka ostma.”

Raivo: “No davai, tule siis sporta juurde.”

Raivo joob ja sööb ning sõidab Avispealt maakodust Triigi küla spordihoone juurde. Natuke üle kahe kilomeetri sõitu.

Raivo: “Palju õnne veelkord, tõin sulle lühikesed püksid ka kingiks.”

Uuks: “Tere-tere, aitäh. Lakersi püksid vä?”

Raivo: “Aa, ei ole, aga head püksid ma arvan. Ballzyst sain. Davai tõmba suits ära ja paneme mängu tõmbama.”

Uuks: “Hea küll, Taavi on ka kohe siin, siis lähme toome õlut ja grilli. Noolemängu said?”

Raivo: “Sain, see Matu kingitud lagunes ju laiali. Saad Taavi käest ka jälle põske täna.”

Uuks: “Tohohh, ma viskan täna kõik kümnesse (naerab). Hea küll, mul suits tehtud.”

Jah, kätte oli jõudnud mai algus ning Uuksil aka StaLõunel oli sünnipäev. Kingiks sai Steamist ostetud F1 arvutimängu ja lühikesed püksid. Uuks on kirglik spordimees ja korvpalliväljakul kuluvad lühikesed püksid ära. Olgugi, et parasjagu ülekaaluline, käib StaLõune kossu viskamas sageli. Mäng pandi alla tõmbama ja Taavi saabudes hakati Raivo autoga Tamsalu Meie poodi minema. Seal on selle kandi kõige parema hinnaga õlled.

Raivo: “Noh Taavi, teeme launch controli ka Uuksi sünna puhul? Sul buss ju ei lenda niimoodi.”

Taavi: “Muidugi teeme, kiirenda siit metskonna tee otsas.”

Uuks: “Hakkab jälle peale, ma lähen maha (naerab).”

Raivo: “Oppaa, 4.3 sekki sajani… Krt lendame sinna Japsi peole ka õhtul launchiga kohale?”

Uuks: “Teeme parem rahulikult omaette, ei hakka sinna küll minema.”

Raivo: “Ok, rahulik õhtu.”

Taavi: “Muidugi, võtame ise paar alust õlut ja paneme raadiost mussi.”

Poisid jõudsid Tamsalu Meie poodi, kus on väikse poe kohta üllatavalt mitmekesine valik ja normaalsed hinnad.

Taavi: “Võtame härrasmeeste õllesid ka?”

Uuks: “Muidugi!”

Raivo: “Sa mõtled Bocki?”

Taavi: “Jaa (naerab).”

Raivo: “Võtame muidugi, lugesin, et Eesti käsitööõllede pimetestile toodi Bock ka pulli pärast ja see võitis. See peab hea olema.”

Uuks: “Kangetest õlledest kõige parem. Mäletad, kui Tulipühvlit karjateel jõime (naerab)?”

Raivo: “Õudne saast ikka oli. Hoidsime nina kinni, et see sitt kuidagi sisse vägistada.”

Sünnakraam sai ostetud ja sõbrad läksid tagasi Triigi külla. Auto pargiti Raivo venna Etsi juurde. Sealt ei olnud pikk maa ka sünnakohta. Pidu peeti ca 300 m kaugusel Taavi vana lauda juures. Tegemist oli suurema endise puidust laudaga, kus mitmed külaelanikud loomi-linde pidasid. Tänaseks päevaks kasutati lauta pigem kuurina. Poisid hakkasid kraamiga lauda poole liikuma.

Raivo: “Anz pidi ka õhtupeale läbi tulema. Kossumeeste värk, tuleb soovib ka õnne. Me ühest tiimist ikkagi.”

Uuks: “No las tuleb, lapsepõlvesõber ka ikkagi.”

Taavi: “Tümmi kuulete? Japs juba soojendab enda peoks.”

Japs ehk Janis on kohalik peokorraldaja, kelle garaažipeod on legendaarsed. 10000 kW kõlareid lükatakse garaažiuste vahelt välja ja tümps kostab kõrvalküladesse ka ära. Asukoht garaažil on ca 300 m Etsi majast teisele poole. Vahele jääb mõisapark, selle ääres Läänemetsa laudad ja üks kellegi eraomaniku laut.

Raivo: “Meil pole mõtet oma mussi käima pannagi.”

Uuks: “Jaa, tellime soovilugusid sõnumiga.”

Taavi: “Nonii, kohal. Ma panen kohe grilli sooja ja siis teeme need härrasmeeste õlled ära.”

Raivo: “Ma panen nooleka üles, siis saate lakavahele.”

Uuks: “Sind tuleb ruttu täis joota, muidu sa võidad kogu aeg.”

Taavi: “Kuulsite seda häält vä?”

Uuks: “Mis häält? Sa mõtled neid Liivakute linde?”

Taavi: “Ei ei, nagu mingi ulgumine tuli lautade poolt.”

Raivo: “Hundid.”

Uuks: “Ah olge vait, ma lähen koju ära.”

Taavi: “Liivakute aia taga oli karu käinud.”

Raivo: “Ma kuulsin ka jaa, see ju siin samas lähedal. Oleks pidanud paugutajad kaasa võtma (naerab) ja airsofti.”

Uuks: “Ah minge munni, päriselt ka, ärge hirmutage.”

Raivo: “Hea küll Uuks, rahu. See oli nii väike karu, et Aku oleks selle kätega ka ära kägistanud. Taavi, pane liha tulele ja avame härrasmeeste õlled. Siis lendab nool ka paremini.”

Visati noolt, joodi head õlut, tehti nalja ja söödi liha. Ei läinud palju aega mööda, kui saabus Anz. Sõbrad ollakse juba sõimerühmast saadik ja ikka saadakse aeg-ajalt Triigis kokku.

Anz: “Palju õnne, Uuks! Ma võtsin inglase ka kaasa, ära pahanda.”

Inglane Luke: “Happy birthday, nice to see you again.”

Kõik peale Taavi olid Luke’iga tuttavad. Üheskoos käidi Raivo metsas puid istutamas, millele järgnes otseloomulikult grill, palliloopimine ja kosutav saun.

Uuks: “Hakkab jälle pihta, ma ei oska ju inglise keelt (naerab). Hello, Luke! Who are you?”

Luke: “You mean how are you?”

Uuks: “Äh?”

Kõik lagistavad naerda, aga saavad suheldud. Ka Taavil on inglise keel puine, kuid õlle teeb ju suhtlemisel imesid ning liidab ka kõige võõramad inimesed.

Anz: “Kuule, kus ma kusel võin käia?”

Taavi: “Sa oled maal ju, lase sinna lauda kõrvale pikema rohu sisse.”

Anz riista käes hoides: “Ou, tulge vaadake.”

Kõik kogunesid vaatama ja mitte Anzu riista.

Anz: “Tra kitsekari kappas just võsavahel. Näe, kaks tükki paistavad jälle!”

Taavi: “Mine munni, nii lähedal. Ma pole neid siin varem näinudki.”

Luke: “Who are they, deers?”

Raivo: “No not deers, a little bit smaller ones.”

Uuks: “Ou shit, miks nad meie suunas jooksevad!?”

Anz riista püksi ajades: “Tõmbame lauda ette nahhui!”

Ja käbedalt oldi lauda ukse juures, kitsed aga tuiskasid hüpates üle grilli küla poole, mida lahutab laudast ainult üks pisike põllulapp ning Aldi pensionisammas – maarjakaskede puistu. Tehniliselt jääb Taavi laut ka küla piiridesse nagu ka suurfarmi hooned natukene maad eemal, kuid visuaalselt nähtavad. Kompaktne küla.

Raivo: “Kelle kuradi eest nad põgenevad putsi?”

Luke: “What the hell is that!?”

Uuks: “Mine…”

Kitsedele jooksid järele õlakõrgused saleda kehaehitusega koerad. Kangesti meenutasid hurtasid, aga…

Anz: “Mida vittu, nii suured!”

Raivo: “Joppenpuhh, persse, otsime mingi kaika.”

Taavi: “Need raisad ulgusidki äkki enne seal laudas?”

Anz: “Millises laudas?”

Taavi: “See vana neljas laut, see ainus, mis Läänemetsale ei kuulu.”

Raivo: “See, kus saekaater oli ja nüüd mingeid seeni kasvatatakse?”

Taavi: “Kurat ma ei teagi enam, mida seal laudas kasvatatakse.”

Luke: “What the hell is going on?”

Raivo: “We don’t know Luke, crab something.”

Luke: “A beer.”

Raivo: “Yeah, and some kind of stick eather.”

Anz: “Vaadake, tulevad tagasi.”

Uuks: “Kuradi koeraraiped, tõmbame nahhui.”

Anz: “Oota, võtame rahulikult.”

Kolm hiiglaslikku koera lähenevad poiste väiksele grillplatsile, mis asub täpselt lauda ees. Üks koer veel omakorda oli teistest märgatavalt suurem.

Raivo: “Nad on vist ühe kitse kätte saanud, näe, mokad tilguvad verd.”

Anz: “Oh puts.”

Uuks: “Andke grilli neile raiskadele ja tõmbame lauta sisse.”

Raivo: “All right everyone, les go inside. Luke you first and go slow.”

Uuks: “Mida sa ütlesid?”

Raivo: “Ma ütlesin, et viska neile natuke grilli ja lähme vaikselt sisse.”

Kilo grilli lendab koerte poole kõrge kaarega. Ühe ampsuga on marineeritud kraam sees, aga koerad ei plaanigi kuhugi ära minna, vaid lähenevad poistele, kes üksteise järel lauta taanduvad. Uks tõmmati kinni ja haaki.

Anz: “Tõmmaku nahhui, kust need ilmusid?”

Taavi: “Pole õrna aimugi.”

Raivo: “Sellised ei kasva ketis ega aedikus, nii suuri koeri peab keegi aretama kuskil.”

Luke: “Have you seen the movie called The Breed?”

Raivo: “Jee, I have seen… but these three are huge… I mean like a fucking bears.”

Anz: “Nagu see Liivakute aia taha läinud karu.”

Raivo: “Ah see oli kämbu, vaata neid elajaid.”

Uuks: “Ei noh, tore sünna küll.”

Taavi: “Vähemalt õlled on siin sees.”

Raivo: “Persse, andke mulle ka üks.”

Raksaki.

Üks koertest tõmbas ära ühe päevi näinud ukse lauatüki. Suur verine koon piilus uksepraost sisse. Hiiglaslik nina nuhatas õhku, nii et muldpõrandalt tolmu tõusis. Hanguvarrega varustatud Luke äsas hea paugu vastu koonu. Koer ei teinud piuksu ka, aga tõmbas nina eemale.

Raivo: “Ahhaa, võtke lapsed! On nüüd hea vä kuradi koeraraibe?”

Anz: “Taff aka Taavi, anna mulle ka mingi hang või roigas. Võtame kõik midagi kätte.”

Uuks julgust kokku võttes: “Mul on pealegi sünna, tõmmaku need penid nahhui.”

Ja sel hetkel lendas üks koertest peaga läbi ukse, hambad hammustamiseks irevil.

Raivo: “Käi putsi, sul kurat need uksed nii mädad on, Taavi!”

Taavi: “Ammu pole loomi sees olnud!”

Üheskoos äsati tapjakoerale terava hanguga vastu silmnägu, kuid peletis ei taandunud, vaid murdis edasi. Ukse jäänused krigisesid surve all ja teised kaks koera proovisid õhukesest seinaplangust läbi murda.

Raivo: “Vittuu, lähme sinna lauda ossa siit küünist, seal on vähemalt tuhaplokist seinad.”

Laudaossa jõudes nägi Raivo, et kanade väljapääsuluuk oli avatud. Seda juba ei tea, mis ajast, sest kanu polnud ammu Taavi laudas. Mürinaga pressis sinna kanade avasse kinni kolmest koerast kõige suurem ja ulgus. Ta oli kottipidi traatvõrkku kinni jäänud. Pikemalt mõtlemata virutas Raivo kogu jõust ühe terava roobiga peni pea suunas. Roop, millega omal ajal kanadele süüa hekseldati, murdus varrest ära, aga rauast osa jäi koeral kõrvast välja turritama. Koer lõrises veel viimast korda…

Raivo: “Türa mittee keegi, türa türa mittee keegi! Käi putsi, nirk!”

Ühtäkki jätsid teised elajad ka seinalõhkumise järele. Raske kergendusohe käis läbi lauda.

Krõks krõks krõks

Avati õlled, üritati rahuneda. Õlu on parim õpetaja.

Raivo tulles lauda osast: “Anna mulle õlut raisk!”

Uuks: “Need värdjad lõpetasid prõmmimise.”

Anz: “Täiesti lambist.”

Raivo: “Ma lõin vist nende alfa maha.”

Uuks: “Misasja?”

Luke: “U know the alpha male, the boss.”

Raivo: “That’s right Lucky-Luke, the fucking alpha.”

Uuks: “Nagu missasja?”

Taavi: “Raivo lõi selle kõige suurema maha.”

Anz: “Ah jaa jaa jaa, boss on kutu, ülejäänud lontrused tõmbasid nahhui.”

Uuks: “Kuhu?”

Raivo: “Ei tea, aga haarake midagi suurt ja teravat kätte ja uurime välja.”

Tasahaaval avati Taavi lauda uks. Uks oli kõvasti räsida saanud ja päris ime kohe, et elukad sellest läbi ei murdnud. Igal poisil oli käes vana hang-hark või muu põllumajanduseks vajalik roigas. Raivo võttis lisaks pika noa vööle.

Anz: “Sitapead on nahhui tõmmanud!”

Raivo: “Tundub küll, ei tea kuhu?”

Taavi: “Äkki läksid lauta tagasi, kõhud täis.”

Raivo: “Kõhud täis? Kurat nad meid siis ründasid?!”

Luke: “Listen, listen boys!”

Uuks: “Mida sa tahad putsi.”

Luke: “Tasa. Kuulake, mother fuckers.”

Kõik jäid vait. Poisid olid vahetult lauda ukse ees, valmis sisse jooksma. Kaugelt kostis…

Taavi: “Kurat, Japsi peokohal kostab mingi kisa ja ulgumine.”

Anz: “Tra need on need penid. Lähme!”

Raivo: “Võtame hangud ja lähme!”

Uuks: “Oot, kuhu me lähme. Hea, et ise ellu jäime. Ma lähen koju.”

Anz-Raivo: “Sa ei lähe mitte kuhugi, me oleme üks tiim. Putsi, nagu kossus! Need söövad su tee peal ära.”

Uuks: “Hea küll, hea küll… Kurat, rahu. Ma olen nii närvis.”

Raivo: “Ok Uuks ja davai ruttu nüüd, uurime tee peal, kas mu vennal püss on kodus.”

Triigis-Avispeal on päris palju jahimehi ja Ets on üks nendest, kel võiks sileraudne kodus olla. Ühtlasi on ta täpselt Taavi lauda ja Japsi garaažide vahepeal.

Raivo koputas Etsi uksele: “Ets… Ets nahhui, oled siin vä?”

Vastuseks ei tulnud midagi. Mindi suure toa akna taha ja seal vaatas perekond telekat.

Kop-kop-kop.

Ets kuulis ja avas akna.

Ets: “Mida te tahate? Stalkerid, kurat.”

Raivo: “Sul jahikas on siin?”

Ets: “Mine sa ka perse. On jah, mis siis?”

Anz: “Kuula kurat, lihtsalt kuula!”

Etsi suure toa aken oli täpselt Japsi peo suunas avatud ja kui pea välja pista, oli kuulda inimeste karjeid.

Ets: “Mis vägistamine seal käib?”

Raivo: “Mingid elajaskoerad ründasid meid Uuksi sünnal, me arvame, et need on seal nüüd.”

Ets: “Mis koerad? Helistage menti või jahimeestele.”

Raivo: “Triigi jahimehed ka peol ju ilma relvadeta, lähme käbe, enne kui hilja raisk!”

Ets: “Davai, lähme!”

Ets haaras relva koos padrunivööga ja läbi pargi joosti karjumise ning lõkkekuma suunas. Jäänud oli veel vaid takjaid täis lõik läbida, kui platsilt paistsid elajalikud koerad ning paanikas peolised, keda nad taga ajasid. Osa seltskonda oli jõudnud ennast ilmselt garaaži peita. Osa oli roninud põõsaste otsa. Mitu surnukeha vedeles platsi mööda laiali. Ühel oli pea otsast hammustatud ja soolikaid rippus siin seal nagu kiles viinereid. Kolm noormeest olid roninud vana Kamazi järelkäru otsa, kus nad puuhalgudega penisid eemale peksid. Need oli Kaare Oll, dr Markko ja Trei Matu. Hangude, roopide ja ühe kaheraudsega kamp lendas tormates appi.

Raivo: “Vaadake seda suurt elajat, tra neil on uus Alfa!”

Ets lasi kahele peletisele kartetši selga, koerad ulgusid valust. Ülejäänud kaks hiigelkoera tormasid poiste poole. Need olid ikka kartmatud elukad, püssipaugud neid ei hirmutanud. Hangud tõsteti kaitseks ette nagu korralikus kreeklaste faalanksis omal ajal. Isegi need, kes kartetši selga said vingerdasid vahutavate lõugadega poiste poole.

Anz: “Lae ruttu, tulevad!” Hõikas Anz hanguga vehkides.

Neli peletist tulid poiste poole elajaliku pilguga.

Uuks: “Torkame nad ära.” Ja äsaski ühele pika hanguga otse vastu koonu, kuid peni ei taandunud. Neli peletist piirasid poisse, kuid Ets sai relva laetud ja torud andsid kuuma. Ühtegi peni ta maha ei saanud, aga valu tegi küll. Seis oli võrdne, kuni platsile ilmus kopaga Koit Vill.

Koit: “Võtke lapsed!”

Koit rammis kahvliga koerad vastu kuuri seina. Kostis mitu head niuksu ja nende koertega oli kõik.

Garaažist tuli välja peokorraldaja Janis.

Janis: “Täitsa ulme!”

Raivo: “Kust need koerad tulid, suured nagu jõehobud?”

Janis: “Ma vist tean, kust need tulid. Tulge, ma näitan.”

Tapjakoerad olid surnud. Otsa oli saanud ka hulk peolisi, kuid Janis viis seltskonna neljandasse lauta. Surnuid nagunii aidata ei saanud enam. Üheskoos pisteti pea ukse vahelt sisse. Vaatepilt oli ootamatu.

Janis: “Mul oli juba ammu kahtlus, et seeni siin ei kasvatata. Üks ahv ostis selle ära ja alguses kasvatas seeni. Siis sai mingi lepingu sõjaväelt ja hakkas tapjakoertega eksperimenteerima. Muud ma ei tea oletada. Nagu näha, siis sadu kutsikaid on veel alles.”

Ets: “A kuidas need suuremad jooksu said?”

Janis: “Täpselt ei tea, aga ilmselt hüppasid üle aia. Loomal on looma jõud.”

Anz: “Paneme põlema selle lauda!”

Janis: “Loll oled vä?! Üks kutsikas maksab oma 20 kilo kindlasti.”

Raivo: “Selged pildid, selle äri me võtame üle!”

Lisaks Raivole on autor Harly Kirspuu

„Sa vana perse, mis häda sul selle Iisakuga on?” küsis Madis ärritunult üle Virumaa Teataja kulunud kirjutuslaua Harly käest. „Miks ei saa kirjutada ägedat lugu Virumaast, lihtsalt üht ägedat lugu? Isegi Raivoga koos ei suuda teha!”

Madis oli natuke pahane – tagasihoidlikult öeldes –, sest meeste lugu tundus talle natuke liiga uskumatuna – SELLIST asja ei saa ju ometi päriselt olemas olla. Isegi kui Harly oli Madisele korda viiskümmend raiunud nagu rauda, et nad Raivoga olid mõlemad näinud ja kohtunud.

„No, sõbrake Madis,” vastas Harly, üritades leida õigeid sõnu. „Me Raivoga oleme pimeduses ja metsades kasvanud, kus öösiti igasugu asju ringi liigub. Tema on Väike-Maarja lähedalt Triigi ja Avispea mailt, mina olen Avinurmest ja Iisaku on minu juurest ehk kilomeetreid kolmkümmend. Kõigest sellest me kirjutasimegi.”

„Ei usu,” raius Madis vastu. „Ei usu.“ Mitte ükski sõna tema vastu ei aidanud.

Madis ei jäänudki uskuma.

Samal ajal kuskil Alutaguse metsades midagi talveööpimeduses liigutas. Metssead jooksid elu eest, isegi tavalised oravad hakkasid lendoravateks ja samas Avispeal oli väidetavalt näha taevas tulesid – kõik ellujäänud tunnistajad väitsid, et olid purukained.

Justnimelt ellujäänud.

Nemad teadsid, et see maamehe vein oli mäda ja et see omal ajal hunniku külajoodikuid hauda ajas… olgem ausad, natukene aidati ka kiirabi bussiga rammides, kirvega pähe koputades ning ühe vägeva vibuga Tarzani kombel nooli lennutades. Kõik asitõendid põlesid aga Kolja majas ära. Või kas ikka põlesid? Mis sai tegelikult politsei poolt ära võetud veinist?

Meenutame jahimees Sassi sõnu: „Nii kui ta jook valmis ja paar pudelit said müüdud, olid mendid samal õhtul platsis. Vedasid oma paarsada liitrit minema, ma jäin ka pika ninaga.“

Narva-Tallinna rongis istus Harly Raivo vastas ja ühiselt sõideti Rakverest pealinna tagasi, et iga-aastasel kursa St. Patricku ajaloolaste kokkutulekul osaleda. Seegi kord pidi aftekas olema Ajaloo Instituudi salajases saunaga peoruumis, kuhu iga mats juba oma jalga tõstnud pole. Ahjaa, mullivann on ka seal olemas.

Raivo: „Pohhui see Madis, ta pole lihtsalt ise näinud neid peletisi. Mõtlen nüüd aastaid hiljem sageli, et mis sellest paarisajast lidrast veinist sai, mille Väike-Maarja mendid Koljalt tegelikult võtsid. Ükski elus ega surnu ei jõua nii palju seda väikse kambaga ära juua ja Atamani pealt oli ju näha, et piisab ka poolest liitrist või nii. Tra, paarsada liitrit… kurat, vein pidi ju ajas ainult paremaks minema, kas võib ka halvemaks minna, Harly?“

Harly: „Kui see ruumide läbiotsimiselt välja ei tulnud… ma mõtlen, mentla Väike-Maarjas pandi ju kinni pärast seda… siis mul on tunne, et nad tegid selle rahaks. Nagu hallidel üheksakümnendatel juba. Viimane noos tõmmati omale sisse ja ülejäänud on juba ajalugu.“

Raivo: „Justnimelt ajalugu, tahaks loota. Tead, mul on siiani igaks juhuks kotis kirves kaasas. Ja kadunud Sergei Stadnikovi nimel, ma ei tahaks seda enam kasutada.“

Harly: „Sa ära nüüd nii paatoslikuks ka muutu. Joome täna õlut ja mitte veini ning naudime õhtut koos vanade klemmidega. Aga sellele Madisele me veel helistame.“

Raivo: „Jaa, isegi Andok pidi ennast lõpuks Raplast või Viivikonnast või jumal teab kust välja ajama ning imede ime, isegi mu vanem vend Ets pidi seekord aftekal osalema. Ta pole ammu päris ajaloolaste sekka saanud, ega seal Väike-Maarja muuseumis ta ongi ju ainuke. Iseendaga võib mõnusalt aru pidada.“

Harly: „No tead küll, inimestel juba enda elud, lapsed, naised, mehed, pangalaenud, pole mahti kuskil Tallinna vanalinnas vedeleda”

Raivo: „Vastab tõele. Sinu oma on kaheksane?”

Harly: „Põngerjantsik läks just teise klassi, seda küll”

Raivo: „Minu omad on…”

Kuidas Raivo kavatses oma lauset lõpetada, ei saa me kunagi teada, sest rong lendas täiskiirusel otsa mingile suurele asjale. SELLELE asjale.

Kottpimeduses kuskil Eestimaa avarustes, sõna otseses mõttes lehmapõllu peal ärkasid meie kangelased üles.

Harly: „…kus me oleme? Mis juhtus?”

Raivo: „Rong tegi avarii, ega ma täpselt ka ei mäleta, aga järgmine peatus pidanuks olema Lehtse”

Harly: „Nüüd me oleme kuskil Järvamaa karuperses täiesti pimedas. Super!”

Raivo laiutas käsi. Kuskil põõsaste vahel SEE vaatas neid hoolega. Natuke haavatuna, aga instinktid olid andnud talle veel ühe võimaluse. Nüüd ta oli kuri ja haavatud. Mitte parim kokteil.

Harly: „Ei noh, autole ta ikka otsa ei sõitnud, pole nagu näha mingeid põlevaid pilpaid kusagil… hais on, nagu oleks loomakarja alla ajanud.“

Raivo: „Äkki oli lehmakari teel. Ükskord sõber Kaur ootas Kiltsis talvel miinus 20-ga rongi ja tuled juba paistsid, kui ta perroonile jätsime koos isaga ning lehvitasime. Pärast rääkis, et poolteist tundi tuled paistsid. Rong oli põdra või teab mis raipe alla ajanud ja korjati soolikaid ära. Korralik külmetamine.“

Vaikselt toibusid ka teised inimesed vagunis ja hakkasid hädaabinumbrile kõnesid võtma. Küllap olid brigaadid päästjatega juba teel, kuid Raivol ja Harlyl oli kokkutulekule kiire.

Harly hüüdis üle rongi: „Kas kellelegi tuleb auto järele ja saab meid Tallinnasse visata? Ma võin anda kuuspaki õlut.“

Kellegi karvane käsi langes Harlyle õlale ja õõnes hääl kostis läbi pimeduse: „Mulle tuleb sõber järele, noormehed.“

Raivo pani põlema nutitelefoni taskulambi ja valgustas rääkija nägu. Esimese hooga nad võpatasid. Hall karvane vanamees kruttis kurgul olevat aparaati.

Vanamees: „Mul oli kurguvähk, nüüd räägin läbi selle aparaadi. Kui võimendi külge lükkan, siis võin laulda nagu Jassi Zahharov. Mind ei pea te kartma, aga kaome siit kiirelt. Me ei saa siia võpsikusse jääda.“

Raivo: „Ei noh, keegi ei saa siia passima jääda, aga miks sul just nii kiire on?“

Vanamees: „Vähem möla, mehed, ja rohkem tegusid… me peame siit kaduma helikiirusel, kui elu armas on!“

Raivo: „Jah, aga…“

Vanamees: „Sa ära agata midagi, sellest kirvest sul kotis ei piisa, poiss, seekord!“

Noormeestel vajus karp lahti. Kas see müstiline taat oli neid pealt kuulanud ennist, nende ilmunud jutte lugenud või ilmumata jutu käsikirja või tont teab mismoodi ta oli kursis sellega, mis Triigi külas veini ja zombidega toimus. Igatahes SEE seal pimeduses ootas, aga enne jõudsid autotuled rongini. Maasturi prože oli tõesti kõvem kui Eesti filmiklassikast tuntud Pässa Riksi tuunitud Bemmil

Vanamees: „Davai, peale nüüd ja eluga!“

Keegi rongisolijatest tahtis ka ennast peale sokutada, aga tundmatu vanamees andis talle otsustavalt jalaga näkku. Välimuse järgi vähemalt kaheksakümnese kohta päris krapsakas tegelane, mõtlesid Raivo ja Harly, aga vaidlema nad ei hakanud, vaid läksid helikiirusel maasturisse.

Harly: „Persse, midagi on siin mäda, ma tajun ikka veel seda loomalehka õhus. Kurat, see pole õige asi, Raivo!“

Raivo: „Mul on tunne, Harly, et see pole loomalehk, ma olen seda varem ka tundnud.“

Auto võttis kohapealt paigalt ja ometi see ei liikunud sentimeetritki. Rehvid undasid all. Tundus, justkui miski hoiaks seda kinni.

Vanamees: „Ongi nii, pange pead alla, ma viskan Molotovi aknast välja!“

Auto taha lendas põlev Molotovi kokteil ja taga käis hele jumakas… kostis ebainimlik möire. SEE miski lasi oma haarde lõdvemaks ning masin sai paigalt minema. Kellegi suured küünised tõmbasid aga tagumise luugi seibideks ja Raivo lasi instinktiivselt oma kirve sinnapoole lendu.

Raivo: „Käi nahhui, mis asi see on, raisk!?“

Harly: „Ei tea, aga see andis järele, me liigume, mehed! Hurraa!“

Raivo Vanamehel natist kinni võttes: „Nii, sa hakka nüüd rääkima, mis kurat siin toimub?!“

Vanamees võttis metsateel kaks kurvi ja hakkas siis rääkima: „Asi on selles veinis… see 200 liitrit. Oh perse, kui ma oleks vaid varem teadnud, oleks selle kuhugi Vene turule maha äritsenud, aga läks risti vastupidi. Asi on jumalast hapu!“

Harly: „Et nagu hapu maitsega vein on?“

Vanamees: „Ei-ei-ei…ei tea ise õnneks, aga ma ostsin selle aastaid tagasi konstaabel Mätaselt ning ta ütles, et see on nii toores, et lase mõni aasta laagerdada. Ma siis lasin.“

Raivo: „Okeiii, kurat sinna see vein siis läks…ja ma olen aastaid selle peale mõelnud, et kuhu kurat? Lasid tal laagerdada ja mis siis sai, kui ära oli laagerdunud? Läksid seda veel müüma äkki?“

Vanamees: „Läksin jah, raisk! Ja olen seda lugu ka lugenud, mis teil ilmunud on… ja ma ütlen, et asi on puhta pees!“

Raivo: „Kuhu sa, kurat, selle müüsid siis, et nii pees on?“

Vanamees: „Ei ole janusemat meest kui vanadekodusse lukku pandud taat. Tapa ja Rakvere vanadekodudesse müüsin selle maha, muist läks Väike-Maarja omasse ka ja üks klient oli Raplast. See ostis kaks kümnest kanistrit ja kadus.“

Harly: „Oota, millal sa müüsid selle kraami vanadekodudesse?“

Vanamees: „Täna müüsin, sest pidi mingi kõvem eakate päev olema, ja siis hakkas juhtuma. Need seal Rakvere vanadekodus hakkasid kohe kugistama. Ma ei jõudnud oma transportigi ära oodata…panin jooksu ja õnneks tuli just rong ning hüppasin peale.“

Harly: „Kuidas sa meid ära tundsid?“

Vanamees: „Ole nüüd, ma olen ikkagi paljulugenud inimene.“

Raivo: „Oota, lähme asja juurde tagasi. Meie siin kihutame Tallinnasse, aga mis ebardid need meist maha jäid? Mis asi see su autot kinni hoidis? Ei ole ühel zombil sellist jõudu.“

Vanamees: „Mis asi… pigem mis asjad. Need vanaätid jõid ju liiter sirgelt näkku ühe lonksuga ja siis hakkasid moonduma.“

Vanaättidest sai SEE.

Vanad põdurad kehad otsekui kasvasid kokku ja neist sai kamba peale üks suur verejanuline peletis, millel oli vähemalt kuus kätt, neli jalga ja rohkem kui üks suu hammustamiseks.

Raivo: „Vein-vein-Rein“

Harly: „Ou, kuule, ärka üles, mida sa sonid siin, ma saan aru jaa, et Rein on sul isa nimi.“

Raivo: „Ossa raisk, rong pani ju hunnikusse?! Või ei pannud ja need vanamehed raisk?“

Harly: „Kuule, rong sõidab. Sa jäid magama siin rongis, kohe oleme Tallinnas platsis ja siis hakkab möll pihta! See on elukunst, ma ütlen.“

Rongi teadvustus: „Järgmine peatus Raasiku, väljumine esimesest tamburist vasakpoolsest uksest.“

Raivo: „Aaa, ma jäin magama, vä? Mine sa Harly ka (sõna, mis algab P-tähega, aga Raivo Harlyt siinkohal ei saatnud koguni mitte Põltsamaale ega Pajustisse), a ei, mul on hea meel, nii kuradi haige uni oli.“

Raivo rääkis kummalisest unest Harlyle, kuidas rong matsu pani ning kummaline vanamees nad peale võttis ja eriliselt suurtest ebarditest rääkis.

„Ma saan aru, et selle 200 liitri veini kadumine ei anna sulle rahu ja näed juba uneski, aga kuule, võta üks klähv Riia Palsamit! Äkki lööb pildi sirgeks tagasi,“ oli Harly lahke oma salarelva jagama, mille oli tuttavalt Maardu punkarilt just hiljuti kingituseks saanud.

Raivo: „Ole sa tänatud, amigo, ma juba arvasin, et midagi hullu juhtub. Aga ikkagi, kuhu see 200 liitrit Triigi veini sai, joptvõi?!“

Harly: „No keda see huvitab, nii kaua aega on möödas. Raudselt äriti maha ja on veel ajapikku päris heaks kraamiks laagerdanud. Usu mind.“

„Daipohh, kui nii ei ole, Harly, lähme paneme nüüd möllu“ sõnas Raivo, endal suu naeratusest kõrvuni.

Rong saabus Tallinnasse ja ajaloolaste mass oli kogunenud vanalinna St. Patricku ette sumisema, et ühiselt sisse minna. Mauri murdis kuuspakki lahti ja Henri rääkis oma üleelamistest Rakett69 saates. Raivo oli ka just värskelt selle esimese hooaja ära vaadanud ja tundis sõbrale kaasa. Samas oli ta ju ometi toreda naeratuse ning julge pealehakkamise saatel ikkagi enam-vähem poole saate peale jõudnud. Humanitaari kohta hää küll.

Harly: „Kuule, millal su vend ja Andok jõuavadki?“

„Kurat, mina ei teagi, peaks vist kõne tõmbama peale. Ma sain aru, nad pidid mingite sõjaväekaaslastega enne ühed õlled kusagil alla tõmbama ja siis siia tulema või päris sinna instituuti saabuma otse,“ hakkas Raivo vaikselt majandama.

Alar: „Noh, sa hüljes, oled ikka veel vormis, ma vaatan!“

Raivo: „Sa, sõjard, ajad ikka oma sõjaasju veel? Palju mölised, saad „roosi”.“

Ei hoidnud Raivo ka vana kamraadi nähes häid sõnu tagasi. Elutee on ikka huvitav. Kui Raivo läks lõpuks hoopis IT peale, siis Alarist sai tubli sõjaväelane. Päris Special Forces kohe.

„Sulle ei anta seal metsas toitu piisavalt?,“ päris Raivo Alari kõhnakest vormi vaadates, kuigi Alar oli omal ajal päris turske olnud. Olla ta ju 14-aastaselt murdvarga maha murdnud ja politsei saabumiseni ka kinni hoidnud.

Alar: „No ega seal erivägedes ei ole lihtne. Esmalt viiakse metsa, antakse relvastus ja väga minimaalne toidupakk ning siis öeldakse, et eksam on kahe nädala pärast, valmistuge! Ja juhiseid peaaegu üldse ei tulegi. Nälg on silme ees, sitt on olla ning siis kusagil kahe nädala pärast hakkab mingi möll peale. Arvad juba, et sind on unustatud, siis hakkab snaiper jahtima. Ajuvaba, aga noh, mulle meeldib ka omamoodi.“ Ei hoidnud Alar oma õhinat tagasi pärast järjekordset metsas veedetud nädalat.

Harly: „Oled siis kellegi maha ka lasknud või niisama seletad?“

„Põrka veel nahhui, panen sisse täiega!“ prahvatas Alar ja siis vajus nägu laia naeru täis: „Läksid õnge, jah? „Tulnuka“ film, nahhui. Ei, ma nagunii ei tohi rääkida, seega joome õlut ja lähme sisse ka juba, vä?“

Kadi tuli ligi meela pilguga: „Poisid, nüüd lähme sisse, ma ei viitsi siin ees enam passida. Kes hiljaks jääb, need tulevad järele.“

Ühiselt liiguti daamide järel sisse ja küll need hilinejad nagu Ets ja Andok ka järele jõuavad. Pealegi, ega Patricusse väga kauaks ei olnudki plaanis jääda. Põhiline möll pidi ikka Ajaloo Instituudis olema.

Daame oli tulnud peole ikka üksjagu. Ilus Aive koos hurmava Tiinaga, loomulikult ka Laura ning endine tubli teivashüppaja Lembi. Isegi omamoodi müsteerium-inimene Kadri lubas läbi põigata. Nii palju polnud ajaloolasi ammu kokku saanud. Nagu mingi instinkt kohe, et kui nüüd ei näe, millal siis.

„Ets, kus sa oled, ah? Me hakkame Ajaloo Instituuti minema, tuled sinna koos Andokiga?“ päris Raivo, kui hakati Patrickust minema sättima oma armsasse instituuti koos mullivanni, sauna ja hurmava ajaloolise miljööga. Kusagil seal vedelesid ka kivistised parimatest väljakaevamistest ja palju muud.

Andok jõudis koos Etsiga. Mõlemad nägid välja nagu elavad surnud zombifilmidest. Üleni verd täis, haavad igal pool, kuhu üldse saab inimlapsele haavu teha.

Ets: „Te ei usu, mis meiega just juhtus.”

Harly ja Raivo vaatasid teineteisele otsa nägudega, mis ütlesid: „Aga üllatatagu”.

Üllatati.

Ets: „Mingi imelik asjandus, mis nägi välja nagu kõik vabariigi pensionärid, aga neid oli kümme, võib-olla sada või isegi tuhat… ühesõnaga, sitaks. Vot see sai meid Reigoga kätte. Reigo on Raplast ja oskab peksta, seega kahepeale saime kuidagi tulema.“

Olles natukene jõudnud sõpradele esmaabi anda, kuulis meie kallite ajaloolaste seltskond St. Patricku ukse taga vihast prõmmimist.

SEE oli kohal.

Alar: „Minge v…, ma võtan ta ise ette!“

Elukutselise sõjaväelasena tormas ta välja ilma igasuguse relvastuseta, aga kangelaslikult. SEE oli seal, ukse taga, suur ja võimas, kuigi siin-seal tükke pudenes. Alar teadis kuidagi instinktiivselt, kuhu lüüa. Peale mõnda lööki oli SEE juba natuke vaiksemaks jäänud, mispeale tormasid ülejäänud ajaloolased ka SEDA hävitama. Raivol käis peast läbi ainult üks mõte – see kuradi õudusunenägu seal rongis on just ukse taha ilmunud ja on vägagi tõeline.

Kümmekond irvitavat suud vaatasid sellest kooljamassist vastu. Köndid, mida võis kunagi hammasteks nimetada, olid teravad nagu murtud luutükid ning üritasid Alaril pead otsast rebida. Massiivsed käed ei olnud muud kui hammastega naksavad inimjäänused, mis olid jalgupidi SELLE külge kinnitunud. Uksest sisse saamiseks liiga suur oli too peletis, seega haarasid ajaloolased vägeva ja palju näinud tammelaua ning pressisid uksest välja rõveda irevil kogu suunas nagu ramm. Otsas seisis hüppeks valmistuv Raivo, kellel oli kaasa võetud kirves löögivalmis.

„Rammige teda otse keset neid lõustasid,“ käskis Alar, kes sai napilt laualt eest ära hüpatud. Elajas lendas ilmselt selili maha, kui seda haisvat jäänuste massi saab üldse seljaks nimetada.

„Harly ja Mauri, tulge hoidke neid käe moodi asju tooliga kinni ja sina, Raivo raiu, need küljest!“ jätkas sõjard Alar korralduste jagamist. Ja tegutseda tuli ruttu. Nii kui üks käsi oli maha raiutud, jätkas see hammustamist isesoodu. Ristol läks jalaluu krõksti pooleks, kui SELLE käsi talle peale hüppas ning lõuad kokku surus. Appi läinud Andok ja Ets andsid nii kaua pudeliroosidega lööke, kuni käsi lõpetas hammustamise.

Järgmine käemoodustis rammiti järgmise lauaga küljest ning lömastati, enne kui SEE sai suuremat kurja teha. Ajaloolased olid kaetud inimjäänuste ja mingi rõveda sitaga.

„Oled sa, raibe, nüüd surnud, vä?!“ möirgas Harly üle lahingumöllu.

Vastu mölisema korjus ei hakanud…korises vaid mitmest lömmi tambitud suust.

Harly: „Kust kuradi kohast SEE teile järele haakis?“

Hingeldav Andok hakkas rääkima: „No raisk, läksime siit nurgatagusesse baari ja tegime ühed õlled, küüslauguleivad…vanad sõjaväekaaslased olid kohal. Möllu ja nalja kui palju. Me käisime Etsiga ju koos ühel ajal sõjaväes. Tapal. Mõtlesime, et laseme äkki ajaloolaste kokkutuleku üle, aga siis…“

„Siis hakkas baari teisest otsast lõhkumine peale, levis räme laibahais ja inimesi pilluti laiali, hammustati jäsemeid otsast. Ma sain kohe aru, et midagi on päris perses. Mäletan, mis Raivol Triigis toimus nende zombidega,“ lisas Ets vahele.

Andok: „Mina ei tea sellest midagi, aga siis panime igale poole pekstes minema, kurat, mul on tunne, et neid elajaid on veel.“

Raivo: „Veel?! Kuradi 200 liitrit veini, ma ütlen. Tõmbame siit nahhui, lähme instituuti ja kärmelt. Seal on paksud seinad ja saab uksed võimsate trellidega kinni panna.“

Segaduses ajaloolaste mass lendas kiirelt instituuti, kus juba askeldav endine rektor Magnus mitte midagi teadmata ootas.

„Ruttu uks riivi ja laske need vanad raudväravad ka alla, kiirelt nüüd!“ röökisid Raivo ja Alar üksteise võidu. Uksed tõmmati lukku ning aknad suleti kindlalt. Kõikidele avadele said veel raudväravad ja -võred ette.

„Selle jama peale on küll lonksu õlut vaja,“ ähkis Raivo.

„Kurat siin toimub, aga võtke mida tahate, joogivaru on rikkalik!“ rahustas endine rektor oma räsitud endisi õppureid.

Janused haarasid, mida aga kätte anti. Kes lükkas sisse klaasi Mõrvaja viina, kes õlut, kes punast veini…jook oli hea ja kosutav.

Magnus kummutas ise ka hea suutäie punast veini kõrist alla: „Kurat, Andok, see vein on tõesti hea, mis sa orgunnisid. Aga rääkige nüüd, mis juhtus. Peaks kiirabid ja värgid kutsuma äkki? Mõni mees on siin päris verine.“

„No kogunesime Patrickus ja äkki lendasid nagu elusad surnud Ets ja Andok uksest sisse… palju ei kulunud… ja siis lendas mingi räige elukas otse ukse taha plats,“ võttis Alar kiirelt olukorra kokku.

„Mingi kooljamonster, raisk, ma ütlen, nagu sealt Triigi külast, aga hulga suurem, räägi, Raivo, sellest jutust,“ jätkas Harly.

„Putsi, ma ei taha sellest enam midagi meenutada, aga…joppenpuhh, Magnus, sa näed ise ka välja nagu need raiped, keda me Triigis maha lõime! Mis toimub?!“ röökis Raivo, kui Mauri talle selga kargas.

Alar lõi nad jalaga seljast minema.

Raivo, Maurit seljast maha loopides: „Andok, mis veini sa siia sebisid, ah?“

„Ma ei tea, pidi Bordeaux’i vein olema, mingi vanamees müüs mulle! Mis teil viga on, Mauri ja Magnus?“ ähkis Reigo.

Harly: „Oh, sitt! Haara nüüd see kirves, Raivo!“

Meie kangelased olid oma kindluses kinni. Uksed olid lukustatud ja võtmed Magnuse käes.

Tiina ja Aive kui ühest suust: „Tulge meile appi, poisid!“ Ja saatsid ebarditeks muutunud kaaslaste suunas vanu ja kobakaid küünlajalgu.
Peolised tõukasid veinist värdjateks muutunud kaaslased ühte nurka kokku, et jõudu kokku võttes otsustavat lööki anda, kui Magnuse külge hakkasid ülejäänud kooljad raginaga kinni nagu lego. Äsja mädanenud liha lutsutas liha külge ja ühel hetkel oli jälle kohal SEE.

Alar: „No nüüd on küll pekkis, kurat, oma sõbrad tuleb pudruks peksta.“

„Päris hea pidu küll, raisk,“ üürgas Ets üle suure ruumi, hoides käes kahte suurt Mõrvaja viinapudelit otsustavaks löögiks.

Harly haaras vana Põhjasõja-aegse hellebardi ja hüüdis Raivole: „Mine üles Instituudi hea haldja Marise kabinetti, murra uks maha ja too piirituse känku siia. Teeme ühed Molotovid raisale.“

Harly teadis, et seal hoitakse kõige paremat kraami, mis pidavat punase sõstra mahlaga täitsa mekkima isegi parema puudumisel. Raivo jooksis robinaga üles Marise ust kirvega purustama…isegi kolmanda raksuga vana hea puituks ei tahtnud järele anda ja siis murdus kirvevars. „No kuradi raisk!“ Lõpuks leidis nurgast suuremat sorti tähtsa arheoloogilise kivilahmaka ning rammis sellega ukse maha.

Kokteilid valmis, võttis ta need sülle ja jooksis ummisjalu sõpradele appi. Kõikide elud olid mängus, siit ei pääsenud enne, kui peletis oli söestunud! Tee peal alla tabas Raivot mõtteplahvatus. Ta polnud mitte päevagi elus suitsu teinud.

Molotovid olid.

Tuld ei olnud.

Raivo hakkas hüüdma üle lahingumöllu: „Andke mulle tuld, kurat, kellel on tuld?”

Ei olnud aega kellelgi tulega jamada. Suur moodustis raius kätega peoliste suunas. Üheks käeks oli saanud Mauri ja teine oli Henri. Kätel olid lõuad pärani ja verised… nii mõnigi oli juba ilma jäänud peast või jalast.

Andok löödi võimsa obadusega trepi suunast, kust Raivo oli tagasi saabunud, ja ennäe, mehel oli põlev suits suus. Raivo süütas sellega esimese ja viskas.

Vise läks natuke mööda, aga SEE tõi kuuldavale hirmuäratava möirge, kui leegid täpselt tema kõrval maandusid.

Uus Molotov põlema. Vise.

Seekord läks täppi. SEE kattus üleni leekidega, röökis ja vähkres. Rüütli tänava müürid, mis olid märtsipommitamise juba üle elanud, tahmusid seestpoolt kiiresti. Raivo viskas veel kaks põlevat kokteili.

Viimase hoobi andsid põlevale massile Harly oma hellebardi ja Alar vägeva lauajalaga. Laud ise oli ebardiga võideldes pilbasteks purunenud.

SEE oli kahjutuks tehtud, kümne minuti pärast saabus tuletõrje, kes hakkas seltskonda välja päästma.

„Ma ei saa enam iialgi normaalselt magada,“ nuuksus Aive, keda lohutas Tiina. Tiina oli väga vapper olnud, Etsi, Andoki ja Alariga võitles nagu sõjaprintsess Xena.

„Mis kurramuse asi see veel oli?” küsis Harly Raivolt, rahustuseks viina rüübates.

„No sa oled mu juttu ju lugenud,” vastas Raivo ja võttis taskust väljaviskamata jäänud piiritusepudeli.

„Oota, aga see tähendab, et neid on veel?”

Raivo vaikis hetke.

„Ei tea,” vastas ta ja võttis sõõmu otse pudelist, „eks me saa teada, aga enne otsime punase sõstra mahla pealekaks.”

Harly sikutas Raivo kirve ebardi jäänustest välja ja ulatas sõbrale: „Kirves kaasa?“

Raivo: „Alati!“

Raivo on oma sõbral ja endisel ülemisel naabril Andrusel Triigis külas ning peetakse plaane,
kuidas suvelõpupidu pidada. Seda võiks ka sõprade kokkutulekuks nimetada.
Esmalt mõeldakse, kus seda pidada ja mis eeskava võiks olla.
On 2000-ndate algus ja meestel koolid äsja läbi saanud ning mõni tutvusringkonnast käib juba töölgi. Heh, ühel klassiõel on isegi kolmene laps.
Andrus: “Keda me sinna kutsume?! Matu, Saix, Rebu, Ööni, Aku, Jürka, Uux, Vex, Japs ning mingid eided.”
“Kaids, Aviko, Perko, Atu, Taavi ja Loik ning punapea Kauri. Kaids oli ikkagi Prodigy kamba pealik. Teda ei saa kindlasti kutsumata jätta” lisas Raivo.
Andrus: “Tead, et Kauri päris isa on tegelt Larry Bird, kes Triigi jaanidel omal ajal nussimas käis.”
Raivo: “Jaa, oma punase pea on ta küll Larrylt saanud.”
Ja naeru jagus pikemalt.
Andrus: “Eelmist kokkutulekut mäletad?”
Raivo: “See, kus Kaids meile noorematele jogadele Bocki õlut ostis 7,5 volli?”
“Jaa, hahaha, see oli ikka koom üritus,” muigas Andrus.
Raivo: “Tõmba nahh, pärast Viru Valge ringi astusid mulle kõhule ja riba lendas.”
“Ja siis saagisime noore kuuse maha, mille küljes su ratas oli, sest luku võti kadus ära,” lisas Andrus.
Olid ajad Triigis ja selle ümbruses. Tegemist on Triigiga Lääne-Virus Väike-Maarja
vallas. Kuna Eestis on Triigisid mitu, siis peab asi selge olema.
“Kes see vanaeit on? Seal vanas sepikojas ikka veel elab keegi? Kuulsin, et see pleiss läheb lammutamisele.” osutas Raivo aknast välja vaadates vana sepikoja uksel askeldavale memmele.
Andrus: “Ah see on ju see Kassi-Liidi. Tead küll see kassidega vanaeit.”
Raivo: “Ah jaa jaa jaa, sel pidi mingi 39 kassi olema kodus. Sõge vanaeit. Ega võib-olla oli rohkem ka. Mäletan, et viskas mu emale ja onule köie parveni ning tõmbas nad tiigi pealt kaldale. Hea südamega vanaeit.”
Andrus: “50 kiisut oli raudselt, aga kes neid loeb. Mutt ise peaks mingi 90-aastane olema. See oli kopameestele lubanud kallale minna, kui lammutusteate sai. Räuskas keset küla.”
“Karauul raisk, tuleb ikka vanadekodu ära teha lasteaia majja. Saab selle eide sinna toppida. Kassidest kahju,” ütles Raivo.
“Aga jah, kus me peo teeme? Rohelises Konnas? Variant on ka Salu peal.” Juhtis Andrus teema asisele rajale tagasi.
Raivo: “Salu peal vä?”
Andrus: “No sinna pole ammu sattunud. Viimati Loik näitas oma tilli Mammule, kui tiiki ujuma läks,” lõgistas Andrus naerda.
“Tra see ei olnud viimane kord. Viimasel korral panid Uuxile molli ja siis samas leppisite ära ka,” teadis Raivo.
“Kes poleks Uuxile molli tõmmanud. See hakkab täis peaga umbluud ajama,” lisas Andrus.
“No mina ei ole, ta hea sõber ikkagi,” vastas Raivo.
“Huisnim, nüüd täisealised enamus. Teeme, kus tahame peo!” Ütles Andrus.
Raivo: “Hea mõte! Kuule, teeme keset parki! Täitsa poogen, mida see külavanem arvab!”
Andrus: “Ops, väga hea plaan! See Mutionu ei koti kedagi, ma oleks ka parem külavanem. Oleks välikossu plats ammu valmis ja iga laupää õlleõhtu sportas.”
Raivo õhinaga: “No siis on kindel pauk. Jaanitule plats võiks ka nagunii seal keset parki olla, mitte nurga taga Mutionu maja juures. Faking sitapatarei ju ka seal samas.”
Andrus: “Pistets jaa selle sitahaisuga seal. Tõmbad šašlõkki koos virtsa aroomiga. Anname siis patsaanidele teada, kus möllu teeme.”
Ei olnud nutitelefonide ajastu, iPhone 1 tulekuni oli tubli aasta ja nupukad Nokiad valitsesid turgu. Mõni ootas veel lauatelefoni valves, et keegi helistaks ning juttu puhuks. Aga kõige paremini levis info suust-suhu. Esmalt liiguti Uuxi ukse taha.
Andrus: “Jou Uux, kuule tule õue.”
Uux: “Õlut on vä?”
Andrus: “Mis õlut, teeme tobi ja räägime peost.”
Uux: “Mis peost?”
Raivo: “Teeme Triigi poiste kokkutuleku, nagu vanasti Rohelises Konnas.”
Uux: “Aa, oota ma panen plätud jalga.”
Uuxi isa hüüdis enne minekut veel poistele järele käredama häälega: “Kuradi poiss raisk! Lähed jälle jooma jah? Ma saadan politsei järele.”
Iial ei teadnud, kas Uuxi isa Toits teeb nalja või mitte, aga muigel sui tõmmati üheskoos kolmekesi parki peoplatsi vaatama.
Kohale jõudes oli Saix juba keset platsi ning kummutas õltsi.
Andrus: “Mida sa Kuubakas siin teed?”
Saix: “Tsau homo, õlut joon.”
Andrus: “Tõmba nahh, anna meile ka. Meil on hea plaan, kus kokkutulek teha. Vaata nagu ükskord Rohelises Konnas.”
Saix: “See oli koom üritus. Raivo ei saanud oma ratast kätte.”
Raivo: “Väike värk, võtsime puu maha.”
Saix: “Kus peo teeme siis?”
Andrus: “Siin samas keset küla. Geniaalne ah? Nahhui me kusagil nurga taga kogu aeg pihku peame peksma. Suured mehed juba.”
Saix: “Hea plaan raisk. Mida sa Uux arvad? Mis sa nii vaikne oled?”
Uux: “Mis ma ikka arvan, teeme ära. Hea koju roomata. Kutsume Taavi ka.”
Saix: “A kuradi mingeid mänge ka plaanis ja värki?”
Andrus: “Raivo võtab petanqi kerad kaasa, teeb mälumängu ja siis on Triigi tuur ka.”
Saix: “Sa hüljes ise ka teed midagi vä? Või oled Raivole kõik kohustused veeretanud?” Päris Saix aka Kuubakas.
Raivo: “See pidi isaga suitsusinki enne sussitama ja peol šašlõkki keerama. Kuigi, Taavi teeb ka sitaks head liha.”
Andrus: “Jaa jaa Kuubakas, kõigele on mõeldud ja sa tood oma kõlari kodust.”
Saix: “Davai, võtan Panaka platsi ja laseme Prodigyt. Uux, tobi on vä? Või Toits ei luba?”
Uux: “Mis tal lubada, ise ostis mulle ploki.”
Kõik peale Raivo tõmbasid suitsu ja Saix tegi pulli pärast veel keemilist ka – hakkab õlle paremini pähe. Ühtäkki pöörati pilgud platsi ääres asuva elumaja suunas, kus ühes korteris elab vana kopamees Juss ja teises Varsini Iia.
Saix: “Seda nägite vä?”
Andrus: “Mida? Kus?”
Saix: “Seal Varsini Iia maja juures. Mulle tundus, et keegi lohistati tuppa.”
Raivo: “Ma mingeid jalgu nägin vilksamisi.”
Saix: “Davai lähme vaatame. Pärast on kellelgi abi vaja või saab lihtsalt pulli.”
Uux: “Ära mine, pärast saad molli.”
Andrus: “Ära kuse Uux, meid on neli tükki nahhui. Tammuse suure kere lükkame essana uksest sisse.”
Üheskoos hakati minema. Kunagi lastena oldi seal käidud ja siis tahtis Varsini Iia poistele nahapeale anda. Oli üks arusaamatus kitli saba kergitamisega.
Lähenedes majale oli kuulda näljaste kasside kräunumist, urinat ja ahnet söömist. Midagi seal igatahes toimus. Uks oli aga tõmmatud koomale ning poistel oli kindel plaan sealt sisse kiigata.
Raivo: “Ma lükkan su enda sinna sisse Saix.”
Uux väriseval häälel: “Te käige ära, ma pean kusel käima.”
Kolmekesi praotati ust ja oli tunda seatapmise lehka. Sitt ning värske verehais üheskoos. Köök oli täis kasse. Huvitav, Varsini Iial pidavat ainult üks kass olema, mõtlesid noormehed.

RAKSAKI RAKSAKI RAKSAKI

Tampis keegi teises toas midagi kirvega ning lihakäntsakas lendas kööki, kus ahned kassid sellele kallale lendasid. Veri tilkus vurrude ning kihvade vahelt. Mõni kass oli õite suur ja turske nagu mauk.
“Liidi, Liidi…ma raiun sulle ka ühe tüki. Hea pannile pista,” hüüdis Varsini Iia teisest toast ning raius kirvega edasi.
Poisid said aru, et targem on kaduda. Ümberpöörates rabas aga tugev käsi Saixi kõrist. Noormees lükati vastu seina ning tõsteti mõni sentimeeter üles, nii et jalad maad ei puutunud. 80-kilo annab üles vinnata, aga Kassi-Liidi oli ootamatult tugev mutt. Raivo ja Andrus ei suutnud ennast Saixi kaitseks liigutadagi. Nähtu mõjus niivõrd halvavalt. Verega määritud kasside parv hakkas poiste poole liikuma, kuni Liidi neile järsult käega viipas. Kassid jäid paigale.
Kassi-Liidi õõvastava rahuga: “Kes teid siia saatis?”
Raivo üritas olukorrast välja valetada: “Me tulime Svarvali Jussi otsima. Onul oleks laudas kopameest vaja.”
Kassi-Liidi: “Ahaaaaa.” Venitas memm vastuseks ning lasi Saixi robinal alla. Keegi ei liigutanud.
“Liidi! Tahad sa luuüdi ka omale?” Küsis kirvega materdav Varsini Iia teisest toast.
“Anna kassidele!” hüüdis Kassi-Liidi vastu ning sõnas vaikselt poistele: “Ja nüüd tõmmake uttu.”
Poisid kadusid nagu välk.
Kassi-Liidi omaette mõeldes: “Kurat! Nüüd luusivad poisid ka juba ringi lisaks valla ametnikele. Kindlasti tahtsid kopamees Jussiga nõu tulla pidama. Ma veel näitan neile. Minu maja ei lammuta keegi!”
Varsini Iia: “Liidi, palju sulle veel liha tuleb? Ma jätaks muist omale ka.”
Kassi-Liidi: “Jäta omale ikka tublisti Iia. Ei meil liha puudust tule.”
Poisid leidsid õue lidudes tikripõõsast Uuxi. Tüüp oli kõik see aeg hirmunult seal kükitanud.
Andrus: “Uux kurat, miks sa ei hoiatanud meid? See mutt tuli ja võttis Saixil kõrist kinni ja tõstis üles.”
Uux: “Ma kurat kusesin kuuri taga, kui see kuskilt välja ilmus. Teid oli kolm ju. Ei saanud jägu vä?”
Raivo: “See tõstis Saixi ühe käega üles. Täitsa perses.”
Andrus: “Ja neid kasse nägite? Ma vean kihla, et need elajad söövad inimesi.”
Raivo: “Täitsa perses elajad. Ja ma mõtlesin, et minu Miki on suur kass.”
Uux: “Noh Saix, piss püksis vä? Ise kibelesid minna.”
Saix: “Ma naisi ei löö, aga kurat sellele mutile paneks küll tohlaka kirja. Kael valutab raisk.”
Poisid jäid parki plaane pidama, kuidas kokkutulek korraldada ning vahejuhtumi üle visati jutule nalja vahele. Ennegi Triigis hulle inimesi nähtud või näiteks peata vasikat ringi jooksmas nii et verd lendab.
Paar päeva hiljem pärast Vikerraadio üldist asjalikku loba tulid krimiuudised ja Raivo sattus neid kuulma: “Politsei otsib Triigis Lääne-Virumaal kadunud 63-aastast Juhanit. Mees ei ole tööandja sõnul tööle ilmunud, ega leitud teda ka kodust. Juhan on lühikest kasvu, kõhna ning kannab enamasti soni mütsi ning tumedaid riideid. Kõik, kellel on mingit infot otsitava kohta andku teada politsei lühinumbril.”
Raivo küsib isalt: “Kes see Juhan on? Ma küll ühtegi ei tea.”
Isa: “See on Svarvali Juss. Pidi hakkama Kassi-Liidi maja lammutama. Kukkus kindlasti jooma, mis seal erilist.”
Raivo: “Kassi-Liidi maja jah? Kuhu see eit siis läheb oma kassidega?”
Isa: “Väike-Maarja vanadekodus ruumi küll.”
Raivo: “Mis kassidest saab?”
Isa: “Mis neist ikka saab. Maha lastakse ja lähevad raipetehasesse. Jahimees Tom juba rääkis, et vald pidi neile raha maksma selle eest. “
Raivo kirjutab Andrusele rate.ee-sse: “Svarvali Juss on kadunud. Vähe imelik pole? Enne Kassi-Liidi maja lammutamist. See eit oli nii äksi täis oma kassikarjaga.”
Andrus: “Kuule jaa. Uuks ja Saix tulid minu juurde. Arutame asja just. Tule ka. Saix tõi õlut.”
Raivo: “Davai!”
Raivol võttis rattaga Avispealt Triiki jõudmine 20 min aega. Poisid juba elavalt arutasid kõikvõimalikke variante.
Raivo: “Ükskord oli Metskonna Vello kadunud ja leiti lõpuks surnuna oma majast tugitoolist.”
Andrus: “Ükskord löödi Karbikülas ühel vanamutil pea ahjuroobiga sodiks. Tore memm oli. Aga see killer saadi kätte ka kohe. Oma minia oli.”
Raivo: “Jaa, mäletan. Nihhuijaa.”
Uux: “Teate, mida mina arvan.”
Andrus: “Noh, üllata siis geenius.”
Uux: “Kui Varsini Iia poole läksime, siis Saix nägi, et kedagi lohistati tuppa. Oli ju nii?”
Saix: “Ah oli jaa raisk, mul juba meelest läinud.”
Uux: “No vot! See oligi Juss raudselt. See elab seal samas majas või elas.”
Raivo: “Tahad öelda, et Varsini vanaeit loopis Jussi lihatükke kassidele ette?”
Uux: “Mine muhvi, ma ei tea noh. Ma ei käinud seal sees ju. Teie käisite, kas ei hakanud midagi veel silma?”
Saix: “Äkki oligi raisk. Ega peale nende kahe vanaeide ja kasside polnud seal ju kedagi. Meil on kurikaid vaja enesekaitseks.”
Uux: “Tammus jättis mulle aastavahetusel ühe kurika. Toits võttis selle ära, arvas, et tahan ta maha lüüa.”
Raivo: “See on vahtra puust, hea raske jurakas. Otsi välja!”
Andrus: “Mida me teeme siis? Lähme tirime ukse eest ja kütame memmele molli?”
Raivo: “Ole nüüd. Pole mingeid tõendeid ju.”
Saix: “Saadame mendi peale. Ega meie pea nende eest tööd ära tegema.”
Andrus: “Aa hea mõte, ma selle peale ei tulnudki.”
Saix: “Peidame ennast ise põõsasse ja naudime sõud.”
Helistatigi menti ja kirjeldati oma lugu ära. Vähem, kui tunni pärast olid vilkurid Varsini ja kadunud Jussi paarismaja juures.
Kahest autost valgus välja kaheksa mundrimeest.
Uux: “Täitsa pekkis, ma ei teadnudki, et Väike-Maarja jaoskonnas neid nii palju on.”
Raivo: “Hui on, Rakverest raudselt juurde tulnud.”
Uks löödi eest ära ja kamp mente lendas sisse. Nüüd julgesid poisid ka lähemale minna.
Uksel valvav politseinik poistele: “Siia ei tohi tulla, siin käib politseioperatsioon.”
Raivo: “Meie kutsusimegi teid. Kas on siis laip siin?”
Politsei: “Me ei saa sellist infot avaldada. Läbiotsimine alles käib. Ma saan aru küll, et uudishimu tapab, aga oodake natukene.”
Politseiülem Mätas majast välja tulles viis minutit hiljem: “Laip on leitud. Tulge vaatama poisid.”
Keset köögilauda vedeles keedetud seapea, mille sisse suur väits kinni löödud. Kõrval istus Varsini Iia ja jõi teed viinaga. Samovar ning pooltühi “Valge viin” ei jätnud mingit kahtlust.
Saix: “Ongi kõik vä? Kus siis laip on?”
“Mis laip? Mis kurat siin naabrinaise juures toimub ma tahan teada?!” Nõudis purjakil kõvahäälne, kuid kiitsuke bariton poiste seljataha ilmudes.
Poisid kui ühest kõrist: “Juss!”
Andrus: “Mida kuradit sa elus teed, me otsime sinu laipa joptvõi.”
Juss: “Minu laipa? Aitan otsida äkki?”
Politsei kuulas Jussi üle ning tuli välja, et kopajuht oli vennal külas käinud Viivikonnas ning tähistamine läks veits pikale. Poisid said paanika õhutamise eest kõvasti noomida. Varsini Iia ning politsei ees vabandati. Juss saadeti aga putsi ja mindi laiali. Varsini majast väljudes oli näha, et üle tiigi patseeris ka Kassi-Liidi ning toitis oma kassikarja ja pobises: “Sööge sööge armsakesed, emme ei lase teile midagi halba teha.”
Järgmisel paaril päeval oli kõik jälle endises orlungis ning poisid tegid peoplatsil viimaseid ettevalmistusi. Oli reede pärastlõuna ja pidu algas õhtul. Kohal olid Raivo, Andrus, Saix, Uux, Taavi ja Aku. Möödus politseinik Mätas ning jäi seisma: “Poisid, mis siin sünnib?”
Andrus: “Ega me emased ole, et midagi sünnib. Möllu hakkab saama, muud midagi. Ei tohi või?”
Politsei: “Tohib, tohib, aga ega te valla sotsiaaltöötajat ole näinud? Pole mitu päeva tööle ega koju ilmunud.”
Andrus: “Ei ole peole kutsutud, ei tea. Pole teda kunagi näinudki. Mis siis?”
Politsei: “Oli Liidile järele tulnud, et uude elukohta viia, aga kadus ära. Maja lammutatakse maha ju esmaspäeval.”
Raivo: “Ei tea, meil neist kadunud inimestest on juba siiber,” viitas Raivo kadunud Jussile, kes polnudki kadunud.
Andrus: “Mis ta jala tuli järele talle?”
Politsei: “Auto on ka kadunud. See valla elektrikas. Jama lugu.”
Saix: “Vaata, äkki on Jussi pool,” kõkutasid poisid pilkavalt naerda.
Aku: “Mis kassidest saab? Tal on neid ju sitaks.”
Raivo: “Tahtsin just sama küsida.”
Politsei: “Võõras mure, mina otsin sotsiaaltöötajat. Aga tänan, head päeva.”
Politsei vuras minema ja poisid oleks tahtnud talle järele sülitada selle Jussi loo eest.
Andrus: “Tra, kes see sotsiaaltöötaja üldse on?”
Taavi: “See on see Valduri ema, elab Väike-Maarjas Põhjakatel. Lokkis peaga tädi on, sõidutan teda vahel bussiga Rakverre.” Taavi on nimelt Lääne-Virumaa aasta noor bussijuht.
Raivo: “Ahjaa jaa jaa, selle Valduri ema, kes ükskord auto varastas ja üle kuudi keeras otse surnuaeda.”
Aku: “Siis on savi. Mingi kraade. Saix, pane mussi ka, on ägedam telki üles panna.”

I got the poison, I got the remedy
I got the pulsating rhythmical remedy
I got the poison, I got the remedy
I got the pulsating rhythmical remedy
I got the poison, I got the remedy
I got the pulsating rhythmical remedy
I got the poison, I got the remedy
I got the pressure, the pressure

Prodigy “Poison” on parim. Enam vähem kõik peole tulijad olid omal ajal Prodigy kambas või selle mõjusfääris. Peotelk sai robinal püsti.

Andrus: “Nonii patsaanid, ma hakkan grillima.”
Uux “Ma avan õlle, pea märg juba otsas.”
Andrus: “Kolm vaia panid ära ja pea märg.”
Uux: “Ma pole tööga harjund.”
Raivo: “Uux on hoopis tuulekaera korjamises spetsialist.”
Uux: “Ise oled ka ju. Sinu ja Taaviga koos korjasime.”
Raivo: “Loomulikult, meil oli palk 5 krooni tunnis parem, kui teistel.”
Saix: “Vabsee isad oma tuulekaeraga,” pilkas Saix ja jätkas “Vot kossukorv on veel puudu, muidu on sitaks hea koht.”
Aku: “Oleks hea sulle kulpi panna Chris Webber.”
Saix: “Sulle teen vasaku käega ka ära Dikembe Mutombo. Naisi ka tuleb?”
“Pihu-Pille ja Kämbla-Kati on ikka kohal,” lagistas Raivo naerda ja jätkas “Gerda ja Laura vist pidid mingi salatiga tulema. Keegi teine ei viitsinud salatit teha.”
“Mammu ikka ka, ega ta mul üksi lase tulla,” viitas Aku oma pruudile.
Saix: “No siis ma jään Pihu-Pille juurde, Laura ja Gerda on alakad ju.”
“Tahtsid öelda malakad?” kõkutas Andrus naerda.
“Ma sulle annan malakat!” hüüdis naishääl telgi tagant. Laura ja Gerda saabusid salatiga ning Mammu oli ka ühes nendega krõpsupakid käes.
Raivo: “No tere daamid. Aitate lauda katta?”
Andrus: “Kui juba lauast juttu, siis sa Laura olla lauatennise maakondlikel võistlustel kõigile suhu teinud?”
Laura: “Juba kolmeteistaastaselt muide. Sulle teen ka iga kell suhu.”
Andrus: “Vaata, et midagi muud õhtul suhu ei saa.”
Kokkusaamine võttis tuurid üles. Rahvast saabus juurde. Tulid Mammu vend Matu ja Aku vend Vex. Raivo viis läbi ülikõva petanque’i turniiri, mille ise koos Uuxiga võitis. Mälumängu kõige teravam pliiats oli Mammu koos Akuga.
Platsi vajus üleni must Audi Q7 maastur.
Uux: “Ongi pekkis, Linnuvabriku maffia on kohal.”
Taavi: “Jaa jah, tulid Japsi otsima.”
Saix: “Ole vait, vaata kes roolis on…Punapea Kauri.”
Mustade prillidega Kauri astus uksest välja. Kuigi ta polnud teab mis kossuvend, oli tal Larry Birdi Boston Celticsi roheline pusa seljas.
Andrus: “Vittu ma räägin ju, et Bird on siin nussimas käinud,” lagistas Andrus naerda.
Raivo: “Kurat on jah, true story.”
Kauri: “Terekest, mida te siin kõkutate kurat?”
Aku: “Sind naerame Larry son. Kust sa sellise auto said?”
Tagumine toonklaasidega uks vajus lahti, nähtavale ilmus Prodigy kamba legendaarne pealik Kaids.
“Käi vittu mäger, Kauri on mul täna autojuht,” ütles Kaids, kes oli äsja uue Audi ostnud.
“Tohohh, pakkusid katust kellelegi, et sellise auto ostsid?” küsis Andrus.
“Ei pakkunud, ehitasin. Katuste ehitusega teenib ikka normilt. Sullis maksin auto eest. Kurat käed värisesid, kui sellise pataka müüjale andsin. Kolm korda lugesin veel summa üle,” vastas Kaids.
Uux: “Siis ma ei peagi koju roomama, sa viskad mu ära.”
Kaids: “Maksa enne võlg ära, siis vaatame. Millest me Kauriga ilma oleme jäänud?”
Raivo: “Spordi magasite maha. Triigi tuur on järgmine. Lähme kõnnime terve küla läbi.”
Matu: “Kas seda suurt auguga puud ka vaatama lähme, kus meil lapsena onn oli?”
Mammu: “Matu, sul on siiamaani seal onn.”

Pidu võttis jalagi keerutama ning Prodigy taktis loobiti juukseid…kellel oli neid loopida.

Everybody’s in the place!
Everybody’s in the place!
Everybody’s in the place!
Everybody’s in the place! (Let’s go)

Andrus: “Let’s gooo daamid ja patsaanid. Haarake õlled ja krõpsud, nüüd algab külatuur.”
Saix: “Öönit ja Atut ära ei oota?”
Andrus: “Need pidid Belarusiga otse põllult tulema, kui siloauk kinni saab.”
Raivo: “Kiired ja vihased Triigi drift.”
Uux: “Kui siloauk kinni saab, siis on neil seal jooma. Alati on olnud. Ei need tule.”
Mammu: “Rohkem ei tule kedagi?”
Andrus: “Ei tule minu teada.”

Häälekas seltskond asus liikvele. Esimene peatus tehti põlenud mõisa peahoone juures, mille rusud oli vallal plaanis heakorrastada. Nii nagu ka teisel pool parki olev amortiseerunud vana sepikoda, kus Kassi-Liidi veel ainsana elas koos kassikarjaga.
Raivo meenutas mõisahoone viimaseid hetki: “Ma nägin koos perega suitsu mõisa ülemisest aknast välja tulemas. Isa rääkis, et keegi praeb verivorsti, sest oli jõulude aeg. Üleval olid kellegi eluruumid ja all suurfarmi kontor. Läksime edasi vanaema juurde ning mingi 10 minuti pärast olid leegid juba mõisahoone katuse all.”
Andrus: “See oli päris rets jaa. Sa Raivo tulid veel minu juurde, kui meie emad-isad läksid appi kustutama. Mõtlesime veel, et kui kontor maha põleb, kas siis saab poest tasuta süüa.”
“Nii oli, ma ei tea kedagi, kes poleks tol ajal suurfarmis töötanud,” täiendas Raivo.

Edasi liiguti suure puu juurde, kus vist enamusel mingi hetk onn oli olnud. Kolmnurkne suur lõhe puu keskel viis puu sisse, kus oli parajalt suur tühimik.
Matu: “Mäletate Raivo ja Andrus, kui kolmekesi siin puu sees olime lapsena?”
Raivo: “Mäletan jaa. Kuidagi mahtusime ära siia.”
“Praegu küll ei mahuks. Me paksud nagu hülged või noh mõnel on lihas ka peal,” silitas Andrus Uuxi õllekõhtu.
Aku: “Mis mõttes ei mahu. Kõik see mees puu sisse marss!”
Ja nii pressisidki neli suurt meest ennast puu sisse. See oli päris uskumatu vaatepilt. Mammu pildistas kõik üles, muidu keegi pärast ei usu. Edasi liiguti Taavi maja suunas ning jutuks tulid viimased sündmused Kassi-Liidi, Varsini Iia ja Jussiga.
Saix: “Ma olen tegelt päris kindel, et see Kassi-Liidi on mingi killer. Pekki, mis jõud sel mutil on.”
Raivo: “See vinnas Saixi üles nagu kaltsu. Aga kõige jubedamad olid ta kassid. Kurat mõni suur nagu ilves. Varsini mutt loopis teisest toast lihakänakaid neile.”
Andrus: “Mõtlesime, et Jussi raiuti neile ette.”
Uux: “Mul ema töötas vasikatalitajana Triigi laudas. Pidevalt keegi neist suri ja taheti Kaarmale raipetehasesse saata. Aga hommikul, kui auto järele tuli, olid vasika laibad läinud. Minu teada nähti Liidit seal lauda ümber luusimas. Rääkis küll, et käis kassidele piima toomas. Vasikad ei anna ju piima!”
Andrus: “See memm pani vasika laibad piistu?”
Uux: “Ma arvan küll, keegi pani ju, mul ema rääkis. See öövaht Kramp olla näinud.”
Gerda: “Oota, kes neid vasikaid sõi teie arvates?”
Andrus: “Tra need kassid sõid ma arvan.”
Raivo: “Need kaks mutti Liidi ja Varsin panid ise ka kahe suupoolega. Raudselt panid.”
Saix: “Äkki Kramp hoopis pani. Öövalvuril hea võtta.”
Raivo: “Sel pole nii palju hambaid, et liha närida.”
Gerda: “Jätke need rõvedused. Ajate mulle paska.”
Uux: “Noh Taavi, maja paistab.”
Tegemist on tavalise kahekordse ning nelja trepikojaga halli värvi korterelamuga, mida Nõukogude ajal tüüp-projekti järgi ehitati igasse väiksemasse asulasse.
Taavi: “Noo on jah. Poolel majal vahetatakse varsti katus ära.”
Kaids: “Tulen pakun ise katust? Teen koos paarilisega ära.”
Taavi: “Eks sa räägi mu isaga, ta on ühistu esimees.”
Uux: “Mäletad Raivo, kui Taavi ema sul jala ukse vahele lõi?”
“Eelmisel jaanipäeval surus jala ukse vahele jaa. Taavit ei lastud peole, aga sinu õlled olid tema käes,” naeris Raivo kõht kõveras.
“Täitsa pekkis, ma pidin kaine olema,” lisas Uux.
Mammu: “Kaine jaanipäev läheb veel moodi Uux.”
Edasi kõndides jõuti suure maakivist väärika hooneni, mille ees seisid vanad masuudi tsisternid. Kõrval kõrgus suur korsten. Tegemist oli algselt vana viinavabrikuga, mis nõukogude ajal ehitati ümber veskiks, saekaatriks ning katlamajaks. 3 in 1.
Kaids: “Vot siin oli minu lapsepõlve onn, mitte puu sees nagu mõnel.”
Raivo: “Siin sai omal ajal sõtti mängitud.”
Andrus: “Ma mäletan, kuidas käisime luuramas, kuidas Ragne nussis siin veski taga autos Kallega.”
Kaids: “Kes siin nussind poleks.”
Saix: “Mina ei ole, ma käisin siin Veski mäel kelgutamas.”
Kaids: “Mäletate, kus veel onn oli?”
Andrus: “Prodigy kamba aegadel?”
Kaids: “Prodigy aegadel jaa.”
Kõikide pilgud pöördusid Kassi-Liidi maja suunas, mis jäi veskist üle tee Andruse maja taha.
Saix: “Sa ei taha sinna minna.”
Kaids: “Mina mingit mutti ei karda.”
Neiud, kui ühest suust: “Meie ka ei karda mökud.”
Kaids: “Lähme ronime sinna teise korruse peale ja vaatame mis onnist alles on.”
Raivo: “No lähme vaatame. Varsti lükkavad selle peldiku kokku ju nagunii.”
Lärmakas seltskond võttis maja juurde jõudes hääletooni grammi võrra vaiksemaks ja hakkas otsima sissepääsu.
Saix: “Sa Kaids mine koputa Liidi uksele ja küsi, kust sisse saab.”
Kaids: “Vaata, et pärast lähengi. Äkki siit keskelt suurtest ustest pressime läbi nagu vanasti. Tõmmake kõhud sisse.”
Andrus: “Ei siit mahu raisk. Oodake ma piilun sisse, mis siin üldse on praegu.”
Vex: “Ma lähen kusele ja tõmban tobi nurga taga. Ma nagunii Prodigy kampa ei kuulunud.”
Vex kadus nurga taha, Andrus üritas aga aru saada, mis seal sees on. Vanasti oli keset maja suurem sepikoja ruum, kust sai teisele korrusele eluruumidesse. Vahel hoiti siin ka mingeid masinaid ja muud nodi.
“Assa puts, ma päris täpselt ei saa aru, aga mingi auto paistab,” sosistas Andrus.
Aku: “Liidil küll mingit autot pole. Keegi hoiab siin varastatud kraami.”
Kaids: “Davai, murrame ukse laiemaks ja lähme tšekime üle.”
Matu: “Ära jama, pärast tuleb meil probleeme. Lähme tuuriga edasi.”
Andrus: “Keegi liigutab seal.”
Saix: “Liidi tuleb, tõmbame nahhui.”
Kaids: “Pressime lahti ja ronime sisse. Ega see mutt siin majaomanik pole, see on valla oma. Järelikult meie oma ka.”
Andrus: “Siin üleval on haak. Las Vex tuleb teeb lahti, see ju ligi kahemeetrine.”
Aku: “See uhkustab jah oma meeter üheksakümne üheksaga.”
“Vex on kadunud ja midagi on juhtunud, tulge vaadake!” hüüatas Mammu ja tiris seltskonna nurga taha, kuhu Vex kusele ning tobile läks.
Verepritsmed olid kohapeal, kus poolik suits veel õrnalt tossas.
“Mida vittu! Kus mu vend on?” lõugas Aku.
Saix: „Pekki, see Liidi on ta minema lohistanud.“
Kiirelt tehti tiir ümber sepikoja… ei midagi.
“Murrame sealt keskelt sisse ja otsime sepikoja läbi!” kamandas Kaids nagu Prodigy kamba päevilt.
Raivo, Andrus, Aku ja Saix lendasid ustele õlaga sisse.
Aku: “Pressime veel! Pressime veel!”
Uux eemalt õpetades: “Uksed käivad teistpidi ju, tõmmake hoopis.”
Aku: “Peame ikka selle haagi lahti saama. Davai Raivo, võta mind kukile, siis ulatame küll.”
Haak suruti jõuga lahti ning poiste kõik lihased olid valmis rünnakut tõrjuma. Suures ja avaras ruumis oli üleüldine segadus, aga ei hingelistki. Prügi vedeles roppu moodi. Kassi-Liidi ilmselgelt polnud liitunud korraldatud jäätmeveoga. Prügi keskel paistiski üks auto.
Taff: “Oi kuradi kurat, see on ju selle sotsiaaltöötaja elektrikas.”
Raivo: “Mitsubishi… tehakse ikka koledaid masinaid.”
Aku: “Ta ei olegi siit välja saanud järelikult. Ja putsi, kus mu vend on?”
Raivo: “Küll me Vexi leiame, rahu… Pekki, mis rõve hais.”
Andrus: “No mis siin prügi sees ei haise. Ropp elamine ikka.”
Raivo: “Raipehais ma räägin, seda juba pasahaisuga segi ei aja.”
Uux: “Raipehais kindlalt! Laudas emal abis käies sai see mul tuttavaks.”
Kaids: “No kui raibe, siis raibe. Davai, tõmmake autouksed lahti! Vaatame, mis sees on.”
Raivo: “Mingid plastiliini pakid on tagaistmel.”
Aku: “Mis plastiliin, see on plastiklõhkeaine. Ma just sain sõjaväest välja. Raudpolt on see lõhkeaine.”
Raivo: “A nahhui see siin teeb ja see küll ei haise nagu raibe.”
Aku: “Ma räägin, siin hoitakse varastatud kraami.”
Kaids: “Avage pagass ka!”
Andrus: “Davai Laura, ava pagass.”
Laura: “Ava ise, muidu oled küll vabsee gängster.”
“Davai ma avan ise,” ütles Kaids.
Pagass tõmmati lahti.
Kaids: “Oi vittu!”
“Sa vana kurat, see on ju see…” kogeles Taavi.
“See sotsiaaltöötaja?” päris Aku vahele.
“Jaa,” vastas Taavi.
Seltskond tõmbas võpatades tagasi, kui nägid, et kaltsude vahel naisterahva pea vedeleb. Rõve lehk, kärbsed tühjades silmakoobastes ja ehmatus panid nii mõnegi oksendama. Gerda, Laura ja Matu lidusid minema. Loodetavasti abi tooma.
Kui suu oli röbist puhas, sai Saix mahti rääkida: “Seda eite see Varsin raiuski ja loopis lihatükke kassidele ette.”
“Mine putsi…see pole võimalik,” lisas Andrus.
“Tung tappa…mul on sellistest inimsööja elajatest raamat kodus. Sellised on olemas,” jätkas Raivo.
“Aga mis me teeme, kurat mul on vend kadunud?!” kiirustas Aku seltskonda tegudele.
“Lähme ronime üles ja lööme selle muti mättasse!” ning Kaids tõmbas põuest välja püstoli Glock 17.
Saix: “Mis see on päris või?”
Raivo: “Sa kuradi käidki relv põues ringi?”
Kaids: “Mul üks katusepanek läks veits hapuks. Mõtlesin, et kulub marjaks ära.”
“Linnuvabriku maffia ajab taga,” suutis Kauri sellises olukorras veel naljatada.
Aku: “Lähme!”
Trepp, mida mööda vanasti onni roniti nagises valjult ja äraandlikult. Kuskilt kostis tasast urinat.
“Kes see uriseb?” päris Mammu väriseva häälega Aku külge klammerdudes.
Aku: “Ma ei tea, aga koer see pole. Kaids, pane relv valmis” ning Aku lükkas ukse irvakile. Sealt sai vähemalt vanasti vasakule minnes Kassi-Liidi eluruumidesse ning onn jäi paremale.

RAKSAKI

Raivo vajus koos Kauriga läbi trepi alla tagasi Uuxile ja Taavile peale. Kohe lendas ülevalt järele ka Saix, kellele oli kass näo külge klammerdunud ja küüned sügavale liha sisse kinni surunud.
“Aaai vittu!” lõugas Saix ning materdas kassi rusikatega.
Siis läks põrgu lahti. Kasse voolas praokil uksest nagu vihmausse sajuga porisel peenral. Näljane urin, sisin ning näugumine kajas paekivi seintelt vastu koos peoliste kisa ja karjetega. Aku, Andrus, Mammu ja Kaids olid jõudnud üles, kust elajaid muudkui vooris juurde. Mammu pikkade juuste küljes rippus kaks jurakat kassi, keda Aku üritas jalaga maha lüüa. Obadus lõi aga Mammu kõikuma ning ta pudenes ülevalt alla auto katusele.
“Lase nad maha Kaiiiids!” lõugas Aku ja hüppas oma armsale Mammule järele.
Kaids peksis jalaga paar kassi ülevalt alla ning kõmmutas ukse vahelt pool pidet sisse ja litsus selle kinni tagasi. Mitu roju sai pihta, aga see ei pidurdanud neid. Osa kasse jäi kõripidi ukse vahel kinni ning üritasid sellele vaatamata kõigest väest küüntega liha luudelt rebida.
Kaids: “Andrus! Andrus, hoia ust kinni!”
“Neil elajatel on hull jõud ikka. Kuradi näljarotid,” pressis Andrus perseli olles ust kokku poole endal kassiküüned kuklas.
Lõhkise moluga Saix oli kassi näo küljest lahti saanud ning pagassi toppinud ja vemmeldas seda luugiga: “Mitu elu sul alles on raisk?”
Uux ja Taavi aitasid Mammul kasse juustest lahti tirida, aga neil endil rippus ka paar tükki sääre küljes. Õnneks Aku lendas õigel ajal ülevalt appi.
Raivo ning Kauri piirasid lauajupid käes ühte eriti suurt mauki, kes polnud palju ilvesest väiksem.
“Ma olen tegelikult kassiinimene,” lõugas Raivo ja äsas tugeva hoobi kiisu suunas.
Löök ei tabanud ja peletis hüppas hoobi eest puigeldes sotstöötaja auto kapotile.
“Lase ta maha Kaids! See on neist kõige hullem!” Lõugas Raivo. „Nad kuradid tegutsevad nagu käsu peale.“
Kaids lasi peletise suunas, kuid kõige hullem oli ees.
Üks lask tabas plastiklõhkeaines olnud detonaatorit ning vana sepikoja sisemus lendas tükkideks. Mõni hetk hiljem varises kokku katus ja pudedamad seinad.

See on romantika,
mu unetute ööde laul.
Ei vaiki ta ka siis,
kui päiksekiir
taas puhkeb aos.

Piip piip piip

Vikerraadio: “Kõlas laul “Romantika”, kuid nüüd algavad hommikused Vikerraadio uudised… ja krimiuudised toob teieni Karl Krahe.”
Krahe: “Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Triigi külas juhtus eile hilisõhtul kohutav tragöödia, kui plahvatuses jäi kadunuks 8 noort inimest. Tõenäoliselt on nad kõik mattunud vana sepikoja rusude alla. Kohalik korrespondent intervjueeris ühte kohalikku meest, kes aitab päästjatel rusude alt inimesi leida.”

Kohalik mees Vex: “Ärkasin julma paugu peale tiigi kaldalt võsast. Mingil põhjusel olin sinna kukkunud. Pea ka valutab. Nagu oleks vastu kukalt saanud. Kardan, et mu vend ja sõbrad on seal rusude all. Mäletan, et nad tahtsid sinna sisse minna.”

Krahe: “Politsei, kiirabi ja Päästeamet jätkavad otsinguid ning rusude lahti kaevamist. Ühtlasi on varastatud Väike-Maarja valla ehitusosakonna laost vana sepikoja õhkimise jaoks mõeldud lõhkeaine. Politsei esialgsel hinnangul võis sepikoja plahvatus vargusega seotud olla. Uurimine ning inimeste otsingud veel kestavad. Seni on leitud mitme kassi laibad.”

Raadio pandi kinni ning samovarist valati välja kuum tee värsketest ürtidest. Kõrvale söödi ahjusoojasid lihapirukaid ning küpsetatud liha. Köögiaknast oli näha üle tiigi vana sepikoja juures sagivad päästjaid.
Varsini-Iia: “Noh Liidi, kus sa nüüd elama hakkad?”
Kassi-Liidi: “Ah, nagunii taheti see maja ära lammutada. Kas sa mulle ulualust pakud?”
Varsini-Iia: “Muidugi pakun kallikene. Aga kes kõik selle liha ära sööb? Sul pole enam ühtki kassi alles. Vaesed loomakesed ja vanale inimesel kulub ikka seltsiline ära.”
Kassi-Liidi: “Ma vist pean omale nüüd koera võtma.”